Looja, kellele on piitsa vaja
Kui ma Jaanile külla lähen, üllatab mind kõigepealt kastitäis pealtnäha ühesuguseid raamatuid tema töölaua kõrval. Selgub, et tegu on “Eesti keele seletava sõnaraamatu” kuue köitega, mille ta kingiks sai. “Algusest peale peab lugema hakkama, loen kõik läbi,” lubab Jaan naerulsui. “Aga tegelikult on need lihtsalt vajalikud raamatud. Ma ei tunne end eesti keeles veel piisavalt hästi.”
Pehk elab Tallinnas Uues Maailmas, otse linnaosa seltsimaja kõrval. Seetõttu võib teda näha peaaegu igal seltsi üritusel nagu selle tüsedat ja heatahtlikku maskotti, kelle ülesandeks on meelitada rahvas käsi plaksutama ja tantsima. “Seltsis on toredad ja lahked inimesed,” arvab Pehk ise. “Aga ega ma seal kogu aeg ka ei käi.”
Jaani maja keldris asub Mihkel Kaevatsi asutatud avalik Uue Maailma raamatukogu Kapsas. Sellele on Jaan ka väärtuslikku kirjandust annetanud.
Jaan ise on välja andnud kolm luuleraamatut: “Sisukord” (2004), “Tuigu kui tuled” (2006) ja “4” (2009). Oma vaimseks äratajaks ja tekstiloomise eeskujuks on ta varem nimetanud Andres Vanapat. Keele ilu ja keelemängudeni jõudis Jaan juhuslikult. Esimese luuletuse, mida ka tagantjärgi luuletuseks peab, kirjutas umbes kümneselt. “Oli mingi meelevaldne looduslüürika teemal, et kevad hakkab lõppema. Ja inimestele pakub huvi, mis saab edasi. Ja edasi tuleb suvi.” Esimese absurdluuletusega sai hakkama viie aasta pärast: “konn / elus veel on / vedas”.
Pikka juttu Jaan ei armasta, küsimustele vastab napisõnaliselt. Ainult kahe teema, muusika ja söömise puhul elavneb silmanähtavalt.
Sel nädalal saab avalikuks Jaani muusikalise ego Orelipoisi teine album “Õnn”. Nii plaadi nimi kui kaanekujundus pärinevad Jaani sõbratari, kunstnik Lilli-Krõõt Repnau möödunudaastaselt isiknäituselt “Oh Happy Days!”. Täpsemalt, ühelt seal eksponeeritud vahitornlikult idülliliselt kollaažilt, mis kujutab Lillit ja Jaani. Tõsi, plaadiümbrisel on mõlemaid poole rohkem kui maalil.
Gustav Ernesaks on õnne defineerinud nii: “Õnn on töötada sellel alal, mida harrastaks ka vabal ajal.” Jaan Pehk ei tea, kui lähedal ta ise oma õnnele on. ”Vabal ajal ma ainult magaksin. Ei tegeleks eriti üldse millegagi.”
Orelipoisi teine plaat sisaldab kaks kolmandikku vähem lugusid kui eelmine, “99” – ehk siis 33. Aga lugude keskmine pikkus on kasvanud – koguni üle minuti. Jaan: “Ma ei ole pead murdnud, kas sel tendentsil mingit tähtsust on. Ei ole ühtegi lugu vägisi kümme sekundit pikemaks venitanud. Kõik on lihtsalt niimoodi tulnud.”
Kuna Jaan ei investeeri oma loomingusse midagi peale aja ja kallites stuudiotes ei käi, suhtub ta ka selle vastuvõttu pingevabalt. “Ma ei mõtle eriti selle peale, kes on minu muusika sihtgrupp. Tean, et mõnedele meeldib.”
“Õnne” esitluste turnee algab 21. jaanuaril Tartus Genialistide klubis ja järgneb 23. Võrus Kandle kultuurimajas. Võrru minnakse sellepärast, et koos plaadiga presenteeritakse ka Ove Mustingu lühifilmi “Kallis sõber, Sind austan”, mille võtted tehti Võru- ja Põlvamaal. Jaan mängib selles ühte, Võru teatri juht Tarmo Tagamets teist peaosa. Film põhineb Harri Lehiste jutul “Tululik asi”, milles ettevõtlik ärivaimuga mees (Tarmo) tagasihoidliku mehe (Jaan) igasugustele afääridele ja mahhinatsioonidele meelitab.
Jaan: “Filmis on kasutatud minu muusikat. Ja nagunii said plaat ja film ühel ajal valmis, miks mitte neid siis koos esitleda.”
Tema sõnul ei olnud filmis näitlemise töö kerge, aga tore Võrumaal veedetud nädal kaalus selle üles.
Muusikalilaval on Jaan korduvalt üles astunud. Seni suurim osa jääb möödunud aasta lõppu Raimo Kangro / Leelo Tungla “Saabastega kassis” – talumehe kõige lollima pojana, keda kass (Tarvo Krall) siis raskustest tähetede poole aitama hakkab. “Alati on lihtsam, kui lavastaja sulle ette ütleb, mida pead tegema, kui ise välja mõelda. Mulle on ikka piitsa vaja.”
Jaan demonstreerib, kuidas üks tüüpiline Orelipoisi lugu valmib. (See workshop oli meil varem kokku lepitud nagu seegi, et lugu pidi tulema Areenist.) Kõigepealt valib ta arvutiprogrammist muusikalise põhja. Teiseks laulab sünkroonis teksti peale. Kolmandaks heliribaks saab refrään. Neljandaks annab ta loole kõlavärvi lusika kõlksutamisega vastu tassi. (“Selliseid abivahendeid kasutan ma harva,” täpsustab muusik.) Viies ja kuues riba kuluvad saundi varieerimisele. Kokku läheb umbes veerand tundi ja lugu on valmis.
Jaan arvab, et 20 aasta pärast teevad kõik muusikat samal moel kui tema praegu.
Uurin, kuidas Jaan tänapäeva tingimustes, kus iga huvilise jaoks on virtuaalne maailm meelepärast muusikat pilgeni täis, endale kuulamisväärset valib. Selgub, et ei valigi.
“Suure osa muusikast, mida kuulan, teevad minu sõbrad ja tuttavad. Ja ülejäänu on see, mida nemad mulle soovitavad.” Ning ta kiidab Rein Fuksi plaadifirmat Seksound ja selle värsket ja järjekorras kahekümne viiendat plaati “Kohalik ja Kohatu 3”. Ja lisab, et on suhteliselt laisk muusika kuulaja.
Nimi Orelipoiss lubab tõmmata paralleeli “Klaveripoja” ehk Rein Rannapiga. Kumb on vägevam? Jaan: “Seni kuni mina pole oreliga tuuril käinud, on Rannap vägevam.”
Jaan on olnud või on tegev mitmetes muusikalistes kooslustes. Esimene oli Claire’s Birthday. Sinna sattus Jaan tänu eelmisele rütmikitarristile Priit Võigemastile, kes astus 1998. aastal EMTA lavakooli ja pidi seetõttu muud harrastused kõrvale jätma. Bänd tähistab veebruaris oma esimese plaadi “Venus” ilmumise kümnendat sünnipäeva ja tuleb seks puhuks kaheks kontserdiks taas kokku.
Järgnes Köök. Kaheliikmelisena, koos Madis Aesma ehk Tursaga loodud tantsumuusikat viljelev kollektiiv, mille koosseis on tänaseks peaaegu kolmekordistunud, annab loodetavasti kevadel välja oma teise plaadi.
Tee muusika juurde leidis Pehk lapsepõlves Türil. Laulis Türi poistekooris. Koori 50. aastapäeva juubelipeolt ta intervjuud andma tulebki. Kuulsaid koorikaaslasi: laulja Rainer Vilu, tele- ja filmimees Riho Västrik, helilooja Sven Lõhmus, näitleja Andres Mähar jt.
Vana klassivend Andrus, kellest Jaan ühes Köögi loos laulab, on aga meelevaldselt välja mõeldud. “Poolte vanade klassivendade saatusest pole mul aimugi.”
Lisaks muusikale ja kirjandusele võib Jaani sageli kohata kujutava kunsti üritustel, näiteks Laupa kartulitrüki festivalil. “Räpinas Aapo Ilvese kodus peaks olema mitu minu linoollõiget. Aga kõige ilusama neist kinkisin umbes kümne aasta eest ära. Sellel oli lind, kes laulis.”
Jaani enda arvates ei ole tema muusikale karmi ega ülekohtust kriitikat osaks saanud. “Kõik oleneb sellest, kes kriitikat teeb. Neid inimesi, keda ma selles vallas usun ja kuulda võtan, on üsna vähe. Võib kahe käe sõrmedel üles lugeda.”
Kui muusikas ja kirjanduses on Jaanil kõik pealtnäha libedalt edenenud, siis oma juustega on ta korduvalt hädas olnud. “Ükskord siis, kui mul pikem pats oli. Ma ei viitsinud seda neli-viis korda päevas kammida ja see läks pusasse. Lõpuks tekkis mulle selja taha paks loomulik rastajunn. Läksin sellega juuksurisse, mille peale venelannast juuksur ütles: “Bože moi!” Ja et tema seda küll lõikama ei hakka. Kutsuti teine tädi. See vaatas patsi sisse ja hüüdis: “Siin on ju elu sees!”
Teine kord küsiti Jaanilt juuksuris: “Kui pikaks? Kas kolm või viis?” Jaan arvas, et tegu on sentimeetritega, aga küsija pidas silmas millimeetreid. “Ütlesin kolm. Ja juba tuli masin vastu kukalt: “bzzz”.
Jaan on perekondliku traditsiooni tõttu lapsest saadik palju metsas, sealhulgas jahil käinud. Jahist ta rääkima ei nõustu. Kõige hämmastavam situatsioon seoses loomade käitumisega metsas: “Ükskord hakkas orav mind taga ajama – mööda puude latvu.”
Lõpuks uurin, mida Jaan sööb, et ta nii suur on.
“Kõike. Nii taimset kui lihatoitu. Sellist toitu polegi, mida ma ei sööks. Kõik toidud on ühtlasi lemmiktoidud. Peaasi, et oleks vürtsikas. Eriti meeldib mulle süüa öösel ja seejärel mitte liigutada. Hommikul söön ka.”
Jaan Pehk
Sündis Türil 13. juunil 1975. On teadaolevalt kauge sugulane koorijuht Erki Pehki ja parvlaeval Estonia hukkunud triatlonist Jaan Pehkiga. “Nii palju kui ma tean, lähevad kõikide Pehkide juured kuskile Võru või Valga kanti. Arhiivist leiab varajasi jälgi ka Saaremaalt.”
1993–94 teenis Eesti kaitseväes, täpsemalt Jägalas Kalevi Üksikus Jalaväepataljonis ning Meegomäe lahingukoolis. Kui küsida, mida soovitab Pehk tänasele kaitseväe aule, mõistusele ja südametunnistusele Luukas Kristjan Ilvesele, vastab ta pikemalt mõtlemata: “Pea püsti!”
1996 läks õppima Georg Otsa nimelisse muusikakooli. Tunnistab häbiga, et kirjutas sisseastumisel solfedžoeksami pinginaaber Ahti Bachblumi pealt maha. ”Siiski oli see õige otsus, sest muidu poleks ma ju sisse saanud.” Aga juba teiseks kursuseks jõudis noodikirjutamises kaaslastega samale tasemele.
Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2008. Mõne aasta eest korraldas Türi Majandusgümnaasium Jaan Pehki nimelisi ehk JaPe luulekoole õpilastele.
Esimeste Eesti kroonide eest ostis jäätist ja kommi. Esimeste eurode eest ei ostaks midagi, vaid hakkaks säästma.
Karl Martin Sinijärv (kirjamees, naabrimees):
“Jaan Pehk on üks suuremaid eesti kirjanikke läbi aegade. Kui ta ei läbi parasjagu aegu, vaid näiteks Koidu tänavat, on raske teda mitte märgata. Märkamine jätkub tihtipeale Uue Maailma Seltsi külalislahketes ruumides, mis saavad kajama lauludest ja luulekraamist. Jaani luulekraam on suuresti laulmiseks mõeldud ja sellisena parimini manustatav; samas suudab ta mängleva kergusega toota vähemalt neli(teist) rida aastas, mis ka silmade kaudu sisestatavad ja kirjapandult nauditavad. Eestimaises sõnailmas on Jaan Pehkil respektaabel minevik, toimiv olevik ning häälekas tulevik. Hoian valmis nii kõrvatropid kui kõlarid. Pehu puhul ei või eales teada.”
;Ove Musting (režissöör)
“Jaani näitlemisoskus on väga hea näide sellest, kui minimaalsete vahenditega võib hea tulemuse saavutada. Ta ei mängi üle, ei etle, ei jäljenda kedagi. Muidugi oli suur risk teda filmi kutsuda, sest ma ei olnud teda varem esinemas näinud. Jaani soovitas meie operaator Mihkel Soe. Kui võtteid tegema hakkasime, siis küsisin endalt mitu korda: “Kurat, Jaan ei ole ju selline!” Ei saanudki aru, kas ta näitas oma senitundmatut, kuid tõelist palet või läks nii hästi rolli sisse.
Nalja sai filmimisel kogu aeg. Mehed ei suutnud ennast talitseda – kui Jaan ja Tarmo teineteisele otsa vaatasid, hakkasid kohe naerma. Ja meil kaamera taga tikkus alatasa tilk püksi. Alles asjaolu, et novembris on väga vähe valget aega ja meil läks võtetega kole kiireks, võttis meestel naeruisu ära.”
Laule Oreliposi uuelt plaadilt “Õnn”
loo ja loe
***
kukkusin libedaga perseli
õhtuleht kirjutas
et mind mõrvati
sõbra lapsega mind koos nähti
õhtuleht kirjutas
et pedofiil
morni näoga marketist ma väljusin
õhtuleht kirjutas
et vargus ei õnnestunud
keegi tänaval müksas mind
õhtuleht kirjutas
et hoopis mina ta läbi peksin
loo loo loo
siit saab hea loo
sõida kohale
see on sinu töö
ajakirjanik
pikk prillidega fotograaf
jälitas mind ja mu naist
delfi kirjutas et leidsin armastuse
polikliinikust
ma mööda kõndisin
delfi kirjutas et ilmselt mul on aids
metsas marjul seenel
käisin üksinda
delfi kirjutas et miskit varjan ma
hääletaja peale
võtsin ka
delfi kirjutas et oodata on uut
teadmata kadunut
loo loo loo
siit saab hea loo
pildista pildista
see on sinu töö
fotograaf
oi näe mis ma sulle ütlesin
arvasingi et on petturist pede ta
hea et ajalehest kõik teada saab
värdjas tropp ja vangi peaks panema
loe loe loe
loe ennast täis
kui siga
***
uue maailma laul
uue maailma linnajaos on tore elada vaatad ringi igal pool sul sõbrad elavad
kui koidu tänava algusesse läen
siis varsti paistab tauno maja
kui väike-ameerikat mööda silkan ma
saab alati don rauli juurest läbi minna
see on nii tore
et meil selline vahva
linnajagu
igasugu sõpru tuttavaid
on igal pool
näod on rõõmsad
kui ei ole mingit muret hetkel
***
noodil nukramal
su juustes härmalõnga nüüd näen
see tantsupõrandale meid viib
on aastad elatud mändide all
jaaaaaaaa
tantsime rõõmsalt puude all
rõõmsa näoga vaatab orav
kuni oleme tantsinud
minuteid mitu
päike sillerdab puude all
lendamas on väike merikajakas
ja meie koos sinuga
lõpetame
noodil
nukramal
