Helina Lass. Samuel Lécrivain

Helina Lass (26) on kõige põnevama eluteega noor eesti inimene, keda tean. Külatüdruk, kes läks õppima saksa kultuslikku Bauhausi kunstikooli ning töötab nüüd arhitektina Hiinas. Pöörane!

Helina on pärit viiekümne elanikuga külast Vetlast. Kuna seal kooli polnud, käis ta alul koolis naaberkülas Alaveres. 1997. aastal avati aga toonases Tallinna 45. keskkoolis saksa keele osakond, mis tundus nii ahvatlev, et Lass läks sinna esimesel võimalusel ehk siis juba kaheksandas klassis.

Otse loomulikult oli võimalik viibida ka vahetusõpilasena Saksamaal Potsdamis Hermannswerderi gümnaasiumis.

Helinale tundub, et arhitektuuri juurde jõudis ta just Saksamaal. Sama perekonnanime kandvate arhitektide Jüri ja Kaur Lassiga ta lähisugulane pole.

Potsdamis elas tüdruk neli kuud peres, kus nii ema kui isa olid arhitektid. “Mind hämmastas kõige rohkem see “asjalik kunst”, kus inimesel on ühest küljest piirid ette pandud, see tekitab aga hoopis loova tippseisundi, kus arhitekt peab mõtlema piiridega piiritult,” selgitab ta.

Kuna keskkoolist sai kaasa Saksa riigi lõputunnistuse, siis oli otsus Saksamaal edasi õppima asuda loogiline. Valik, mis langes funktsionalismi ühele kantsile – Bauhausi kunstiülikoolile –, oli suur juhus.

“Esimest kokkupuudet Bauhausiga mäletan oma vahetusaastast, kui käisin Berliinis Bauhausi muuseumis ning ei suutnud uskuda, et inimeste mõttemaailm võis olla juba 20ndate algul niivõrd modernne ja avar. Mind ei üllatanud eriliselt arhitektuur, vaid pigem just nende tootedisain, mille mõjutused on siiani kindlad ja tugevad,” selgitab ta. “Aga ise otsisin pigem ülikoole Berliinis või Hamburgis ning ei osanud oodatagi, et Bauhausist võiks tulla jaatav vastus.”

Kool asub väikeses, ent ajalooliselt olulises Weimaris, kus Bauhaus aastatel 1919–1925 enne konfliktide tõttu Dessausse kolimist tegutses. “Linn õhkab kunsti ja muusikat. Weimaris on ainult kaks ülikooli: Bauhaus ja Franz Lizsti nimeline muusikakool. Õppides seal ülikoolis kuus aastat ja närides läbi ning kasutades selle aja jooksul igas seminaris, igas loengus erinevaid aspekte Bau­hausi ajaloost, mõtteviisist, tehnikast paljudes kunstivormides, arutledes teiste üliõpilaste ja professoritega just eespool esitatud küsimuse üle ning püüdes avastada see “tänapäeva” Bauhaus – olen kindel, et just seesama vaim on selles koolis ja selles kohas ikka veel alles.”

Kas 20. sajandi alguse radikaalsusest, sotsiaalsusest ning maailmaparandamise tahtest on midagi säilinud? Või on Walter Gropius, Josef Albers, Marcel Breuer, ­Ludwig Mies van der Rohe ja teised kuulsused ikka pigem ajalugu? Helina: “Nii-öelda Bauhausi vaimu, kus ollakse valmis katsetama uusi materjale, tehnikaid ja vorme, toetab tänapäevalgi väga heade töökodade ja materjalilaborite kasutamine.”

Lass saksa arhitektuuriõppe eripära täpselt kirjeldada ei oska. Ta selgitab, et Saksamaal on mitmeid võimalusi tudee­rida arhitektuuri: valida kas rakenduslik tehnikakõrgkool, tehnikaülikool või kunstiülikool nagu Bauhaus. Weimari kooli algupäevadele omast Johannes Itteni stiilis tunnetuslikku müstikat enam muidugi ei rakendata. “Esimesel aastal on lisaks tehnilistele ainetele igal nädalal väike abstraktne projekt, millega õpitakse kontseptuaalset ja ruumilist mõtlemist, käsitsi joonestamist ja maketi ehitamist. Siis võtavad ülesanded juba väiksemate ehitiste vormi ning projekti seotakse eri seminaridega. Viimased kolm aastat on ettevalmistus lõputööks. Üliõpilased võivad kandideerida eri õppetoolide poolt antud projektide teemadele. Selle kandideerimise pluss on, et enamasti töötavad kolmanda ja viienda kursuse üliõpilased segamini – nii ei teki kursusel oma stiilipilti, vaid kogu ülikooli pilt ning õpitakse kiirelt üksteiselt. Ma arvan, et suhteliselt vaba ning väga iseseisev süsteem tekitab üliõpilases tahte võtta kõik, mis võtta annab.”

Päris võõras pole Lass siiski ka Eesti arhitektuuris. “Olin juba 2005. aastast alates koolivaheaegadel praktikal Kavakavas. Selle büroo juures meeldis mulle kõige rohkem nende huvi ümbritseva vastu, mängulisus arhitektuuris ning pisidetailide märkamine – mis suures plaanis annab kokku väga huvitava ning kvaliteetse arhitektuuri. See büroo mõjutas kindlasti väga palju mind ja minu tegemisi Bauhausis ning kindlasti mõjutab mu arengut ka tulevikus.”

Pärast kooli ei tulnud vastne arhitekt aga mitte Eestisse tagasi, vaid siirdus Hiinasse. Selles on süüdi 2008. aasta praktika saksakeelses ja veidi saksapärase stiiliga, ent siiski Hiinale tüüpilises büroos Hangzhou linnas. “Kuna Saksamaal on arhitektuuriüliõpilastel kohustus teha enne lõputöö alustamist kuuekuuline praktika arhitektuuribüroos, siis vaatasin ülikooli lehelt pakkumisi ning otsustasin kandideerida ühte Hiina-Saksa firmasse. Sellel hetkel ei teadnud ma Hiinast midagi ning arvan, et mul oligi vaja tunnetada midagi uut ja tundmatut. Viibisin siin viis kuud – see aeg oli meeletult kiire ja kaootiline. Tundus, nagu vaataksin lühifilmi, ning miski ei saanudki olla selles kiiruses päris reaalne. Alles tagasi Euroopasse jõudes tunnetasin seda teist maailma, teist hingamist ja positiivset muutust iseeneses. Siis tundus, nagu oleksin olnud ära mitu aastat ning kogenud nii palju, et seda oli raske panna sõnadesse. Kõige rohkem aga rõõmustas mind see, et ma nägin Euroopat hoopis teise pilguga.”

Lass nendib, et kahjuks on ehituslikud unistused Hiinaski seotud pigem raha ning hoone kui ikooni püstitamisega kui kvaliteetse arhitektuuri teostamisega. Ometi on ta nüüd ringiga tagasi. Miks?

“Olles pärit väikesest külast Vetlast, minnes Tallinna, sealt edasi Berliini, Potsdamisse ja Weimarisse ning jõudes lõpuks Hiina väikelinna ­Hangzhousse (umbes 6 miljoni elanikuga), teadsin, et tahan kogeda veel suurlinnu ning saada terviklikumat pilti nii kiirelt arenevast maailmast.

Arvan, et minule kui algajale arhitektile on väga oluline kogeda erinevaid “maastikke” – olgu see siis Euroopa individuaalsus, elades väikeses külas, või ­Aasia kommuunielu ja külasarnane mõtteviis, elades anonüümsust pakkuvas suurlinnas – need kontrastid hämmastavad mind ja loovad terviklikku pilti, mille kilde ma praegu veel kogun. Erinevates paikades elamine on kindlasti palju tugevama mõjuga kui lihtsalt reisimine. Kõik need kohad, kus olen elanud, kus olen jälginud ümbritsevat ja püüdnud seda mõista, rikastavad kindlasti tulevikus minu loomingut, kuna minu jaoks hõlmab arhitektuur kõike seda, mida kogen – alates vormist kuni sotsioloogia ja antropoloogiani välja.”

Helina näeb igas eluetapis väljakutset ja võimalust. “Kui Bauhausis õppisin unistama ja võib-olla kohati utoopilisi kontseptsioone looma ja katsetama, Kavakava arhitektuuribüroos märkama pisidetaile ja kombineerima tervikuks, siis siin õpin kõige rohkem kannatust ja loovust – teha miinimumiga nii palju kui suudan.”

Alates veebruari lõpust 2010 töötab Helina Lass väikeses Hiina arhitektuuribüroos Lõuna-Hangzhous Bai Ma Hu (Valge hobuse järve) nimelises külas. Ümbruskonnas elavad peamiselt talunikud. Asulat ümbritsevad kaunid järved, mäed ja bambusemetsad.

“Meie büroo asub keset küla, kus enamik kohalikest on oma majad maha müünud ning nüüd on nendes hoonetes disainibürood alates moekunstnikest kuni graafiliste disainerite ja päris maalikunstnikeni välja. Erinevalt tavalisest Hiina ehitusloogikast (“plats puhtaks ja uued tornid peale”) on need ehitised jäetud alles ning meie büroo tegeleb nende ümberehitamise ning korrastamisega. Talu ei tähenda siin aga mitusada aastat vana puithoonet, vaid kohati neljakorruselist, maitselagedate läikivate kahhelkividega kaetud fassaadi ja viil­katusega paneelmaja.”

Kohalikus mõttes väikeses firmas töötab 30 inimest, kellest 10 on arhitektid ja linnaplaneerijad. “Büroo on veel suhteliselt noor ja tiimi kuuluvad väga noored arhitektid, mis vahel on mind positiivselt üllatanud, kuna kõik soovivad katsetada midagi uut ning püüda teha parimat nende võimalustega, mis Hiinas on. Samuti on märgatav nende arhitektide austus Vana-Hiina arhitektuuri vastu.”

Kodulinn Hangzhou on ­võrreldes praktika-aastaga 2008 väga palju muutunud. Helina toob ilmeka näite: “See linnaosa, kus ma praegu elan, oli siis küla mõnede veel täiesti tühjade kõrghoonetega. Eelmises büroos pidime siia kõrghoone projekteerima.” Siiski ei puudu ka iidsed kihistused: “Linn on kuulus kui Songi dünastia pealinn ning on praegugi väga populaarne turismilinn just Hiina turistide seas (armastatud nädalavahetuse veetmise paik Shanghai elanikele, mis on siit 180 km kaugusel). Linna keskel asub Xihu (Westlake) koos seda ümbritseva vanalinna tänavatega, mida praegu väga tõhusalt korrastatakse, see teeb Hangzhou linnastruktuurilt teistsuguseks ja meeldivamaks kui tavaline Hiina suurlinn.”

Helina ise elab siiski alles läinud aastal valminud 26korruselise maja 12. korrusel, vaatega jõele,mis on laiuselt pigem Eesti järve moodi. “Võrreldes tava-Hiina elamuga on see väga modernne ja puhas – võib-olla isegi kohati liiga steriilne ja hotelli meenutav, kuna on ehitatud büroohooneks, kasutusel aga korterelamuna,” tõdeb ta.

Muidugi mõista on Hiinas paljugi harjumatut. “Hiina töökultuur oleks võõras igale eurooplasele. Siinne töötempo on kindlasti kohati liiga kiire ning vahel jätab töö oma pealiskaudsuse tõttu nii mõndagi soovida. Lisaks sellele on siinne ärimaailm väga tihe ja konkurents suur, ebastabiilsus igas ettevõtmises on närvesööv. Samade oskustega inimesi on nii palju, et ühe inimese väärtus võrreldes Euroopaga on tuntavalt väiksem. Igaüks on väljavahetatav.”

Ta arvab, et uute ehitiste kvaliteet on Hiinas kehv just viletsate ehitusoskuste ja kiire tempo pärast, kuid möönab, et selliseks on kultuur kujunenud viimase 60–70 aasta jooksul.

Huvitavaid projekte on tehtud palju – alates rikkurite modernsetest villadest kuni 70ndate koolimajahoone moondamisest hotelliks. “Kõige rohkem mind ennast intrigeeriv ja võib-olla just selle pärast kõige huvitavam projekt siiani oli minu jaoks teha Hiina traditsiooniline hoone Yuani dünastia stiilis, mille eesmärk peaks olema Hiina ja Taiwani suhete korrastamine.

Õnneks on tänu büroo noorusele meil ka palju väikseid projekte, alates talunike elamute uuendamisest oma büroo jaoks kuni suuremate kunstiprojektideni välja; need lasevad veidi rohkem süveneda,” mainib Lass mõningaid tegemisi.

Mida Helina Hiinas armastab? “Hiinat armastada oleks kindlasti liiga palju öeldud – see on vastuoluline suhe, mis iga päev võib olla erinev. Samas ongi kontrastsus see, mis mulle siin kõige rohkem huvi pakub. Ükskõik kuhu sa vaatad, on siin kontrastid: aknaraamide keevitaja töökoda Gucci butiigi kõrval, pruutkleidis neiu tennistes, pilupükstega beebi pidžaamas vanaisa süles tänaval, puidust vana pagood, milleni viib eskalaator, kasvuhoonemaastik kõrghoonete vahel, väikesed külad miniatuursete majadega riisipõldude vahel ja suured vabrikud keset põlde, Hiina meditsiin ja reostatus, meeletud mänguautomaatide saalid ja tai-chi, budism, taoism ja kommunism, inimeste vaba olek piirangutega riigis, avatud naer ja kinnine nutt silmis… lõputud vastandlikkused nii väljast kui seest – sellepärast see maa ongi vist nii müstiline ja sealsamas nii lapselikult lihtne.”

Tahan teada, kas Helina kavatseb jäädagi Hiinasse elama. “See ühiskond on siiski niivõrd võõras, et isegi kui ma jääksin siia järgnevaks viiekümneks aastaks, ei sulanduks ma siia kunagi. Mul ei ole plaani jääda siia “päriseks”, praegu kogun alles kilde ning kogen seda, mis mul on võimalik kogeda,” arvab noor seiklushimuline arhitekt.

Bauhaus – 20. sajandi tähtsaim kunstikool

1919 Weimaris tegutsemist alustanud legendaarset kunstikooli on raske ülehinnata. Bauhausis propageeriti ning õpetati uut moodsat kujunduskeelt, mida püüti ka ellu viia. Õppejõudude seast võiks mainida näiteks Vassili Kandinskit, Paul Kleed, Marcel Breuerit, Marianne Brandti.

Pärast Teist maailmasõda sobis funktsionalistlik lihtsus suurepäraselt vajadusega ehitada kiiresti odavaid tüüpseid maju ning samu tööstuslikkust rõhutavaid vorme ja Bauhausis välja töötatud prototüüpe (kerakujulised valgustid, siledate plaatide ja metalljalgadega lauad, riiulid jms) rakendati aina enam ka disainis.

Et 1933 lõpetas kool tegevuse natside survel, keda pahandas sealne sotsialism ja modernism, sai Bauhausist hiljem mitte ainult avangardi, vaid ka demokraatia sümbol. Samuti rakendati bauhauslikku samm-sammult üldistelt ainetelt spetsialiseerumise suunas toimuvat kunstiõpet eeskujuna paljudes Euroopa ja Ameerika kõrgkoolides.

Eestlastest õppis Weimaris seinamaaliosakonnas Rudolf Paris (1896–1973), kes kooliaegsetest abstraktsetest töödest hoolimata pöördus kodumaale naastes taas traditsioonilisema pallasliku laadi juurde. Väljapaistvamaks võiks pidada Parise tegevust kunstiajaloolase ning -kriitikuna.

Helina Lass

? Sündinud 1983

? 2003–2009 õppis Weimari Bauhausi ülikoolis arhitektuuri

? Toonaseid projekte: suveküla puuetega lastele; Berliini juudi haigla; kino Weisse Wand, diplomitööks “Kaffee-Kubik”

? Arhitektuuribürooga Kavakava võitnud Kihnu uue sadama-ala (2005), Pärnu jõeääre planeeringu (endise Maseko kalatehase ala) (2006) ja Viljandi Kultuuriakadeemia õppehoone (2008) arhitektuurivõistlused 

? 2008 praktikal Hangzhous STI-Designis

? 2010 veebruarist tegev arhitektina ­Hangzhous arhitektuuri- ja disaini­büroos BLE-Group