Eesti jättis seal paratamatult ühe enneolematult keerulise bürokraatiaga riigi mulje, kui Erik Terk Eesti arengust 2009. aastal kokkuvõtte tegi. Et innovatsiooniga tegeleb meil kolm ministeeriumi (kultuuri, majanduse ja kommunikatsiooni ning hariduse), siis pole see rahajagamine ikka päris hästi seatud ja... Tahes-tahtmata jäi tunne, et kuna tegemist on trendika valdkonnaga, millele on praegu võimalus ohtralt eurorahasid taha hankida, siis ei toimu selle arendamine mitte riiklikust vajadusest, vaid käputäie väljakutseid otsivate projektijuhtide initsiatiivil. Ja üldse – kuidas pärast projekti edukust mõõta? Et kas oli ikka piisavalt meediapiire ületav? Kuskil on loovusmõõdikud?

Mulle meeldis väga briti professori Kate Oakley rõhuasetus, et innovatsioon ei saa olla eesmärk iseeneses, see on pigem loomulike otsingute kõrvalprodukt. Äkki me olime loomingulisemad ja uuenduslikumad, kui meilt selle tõestamist iga päev ei nõutud? Keegi ei eita ju, Lehman Brothers oli finantssfääris innovatiivne. Aga mis on selle tagajärjed?