Lou Reedi ­kanooniline oopus

Tõnis Kahu vaatas ja kuulas koos hästi lõhnastatud pariislastega Lou reedi rock-ooperit “Berlin” ja kõneles muusikuga hiljem telefonis.

“I got a hole in my heart the size of a truck / it won’t be filled by a one-night fuck,” kõlab kitarrisuminast tasakesi üle. Lou Reedi “Like A Possum” mängib saali kõlarites, kuni publik koguneb.

Pole paha viis külalisi tervitada, 66aastase mehe kohta iseäranis. Publik pole tavaline rock’i-publik. Palju on ülikondi ja õhtutualette, parfüümivalikust rääkimata. Lou Reedi 35 aasta vanune suur­teos “Berlin” kahe narkari armastusest ning selle kulgemisest läbi masenduse ja vägivalla kuni enesetapuni tõmbab hea kunstimaitsega pariislasi umbes 100eurose pileti kiuste, saal on välja müüdud. Kusagil selle tõdemuse sees on iroonia, kuid pole tingimata vaja seda praegu kohe otsima hakata.

Veel enne, kui Reed ja bänd ja lastekoor ja väiksekoosseisuline orkester lavale jõuavad, on lõpptulemus väljaspool kahtlust – Lou Reed on siin ­oodatud ja tal saab olema edu. Raske öelda, miks.

Popkultuuri seisukohalt pole Reedil Dylani või Lennoniga võrreldavat mütoloogilist tähendust, kui siis ehk ainult tšehhide-slovakkide jaoks, kelle kogu nõukogudevastane opositsioon sõltus omajagu Velvet Undergroundi lauludest.

Pealegi on Reed ennast paljude jaoks lausa ärritava tõrksusega pidevalt ümber positsioneerinud. Velvet Undergroundi teine plaat, lärmakas ja eksperimentaalne “White Light / White Heat” erines nende järgmisest totaalselt. Hiljem, soolokarjääri ajal 70ndate keskel jätkas ta pärast kommertslikuvõitu lauluplaati “Sally Can’t Dance” aga hoopis tunniajase kitarrihuugamisega, mil nimeks “Metal Machine Music”.

Reedi toonane plaadifirma palus vabandust ja korjas plaadi müügilt ära. Ja veel enne seda skandaali oli “Berlin” asendanud Reedi senise sirgjoonelisema glam rock’i hoopis morbiidsemate mõlgutustega.

Ent kui rahvusvaheline popteadvus teda päriselt kunagi alla pole neelanudki, siis ühes asjas on Reed ainulaadne – ta on kalkuleeritult ja pisut vanamoodsaltki kunstnik, nii loomingulise ambitsioonikuse kui pooside võtmise oskuse poolest.

Ning too õhtu Sallet Pleyelis rääkis mõlemast.

Pisut liialdades võiks rääkida ühe uue žanri sünnist. Nimetaksime seda õige kanooniliste oopuste žanriks rock’is. Albumid, mis aja jooksul on saanud n-ö klassikalisteks, esitatakse terves ­mahus otsast lõpuni ära.

See on teadlik ­kultuuripoliitiline statement, arvan ma. Ajal, mil populaar­ne muusika on lihtsalt miski, mida netist maha saab laadida, midagi põgusat ja fragmentaarset, on sellistel suurteostel toonitatult ajatu iseloom. Patti Smith, Sonic Youth, Public Enemy – kõik on hiljaaegu midagi niisugust teinud ja Lou Reed on selliseks hoiakuks justkui loodud.

Nii tulebki Reedi sõber ja kogu “Berlini” lavastaja Julian Schnabel ning teatab, et kontserdil pole vaheaega ja välguga pildistamine on keelatud. Siis on Reed kohal ja heliefektide rägastikust kerkib pinnale Rupert Christie mängitud klaver. Lugu Caroline’ist ja Jimist võiks olla palju inetum lugu, seda võib laulutekstidestki aru saada.

Samas on see parasjagu perversne stoori Reedi nägemuses ikkagi juba ette paigutatud, fikseeritud, boheemliku kunstiteadvuse poolt estetiseeritud. Iseasi, et väikesed tüdrukud lastekoorist ei pruugi vastavaid koode tunda, ja sedaaegu, kui kõlab too veenide läbilõikamise koht loos “The Bed”, vaatan mõtliku murega nende suunas.

Reed teeb kõike väga ilusasti. Ta on ilmselgelt otsinud nüansse, detaile, maitsekaid pisiasju ning leidnud kõigepealt väga t äpse ja tundliku lavabändi – eriti kitarrist Steve Hunter (kes osales ka “Berlini” 1973. aasta plaadiversioonis) ja trummar Tony “Thunder” Smith paistavad silma. Nii ühe kui teisega otsib Reed ka laval tihedamat kontakti.

Ja täpselt selline see õhtu ongi – palju peeneid kõlalisi üksikasju ning ei hoopiski massiivseid rokkimisi. Selline muusika pole tingimata igaühe maitse, kuid kui sa oled 66 ja tahad vana ning koltunud loosungit nimega “sex, drugs & rock’n’roll” ümber disainida, siis mil moel seda ikkagi teha?

Publik tõuseb aplodeerima ja jääb püsti ka kolme lisapala ajaks. Need on pingevabad ja mängulised ning viimane, armastusballaad “Power Of The ­Heart”, teeb härdaks nii õhtutualettides daamid kui ka nende saatjad.

* * *

“Mind ei huvita, mida kriitikud arvavad”

Kui te olite albumi “Berlin” 35 aasta eest valmis saanud, kas te teadsite siis kohe, et see on eriline ja ajas püsima jääv plaat?

Ei, ma ei mõtle seesugustes kategooriates nagu ajas püsima jäämine. See oli lihtsalt üks plaat. Aga ma olin, jah, kindel, et see plaat oli hea, väga hea.

Samas ei võetud “Berlini” esialgu kuigi hästi vastu...

Sa räägid kriitikutest või?

Ma räägin, et seda plaati nimetati “negatiivseks”. Kuigi ma ei arva, et seda kategooriat sobib kunsti puhul kasutada...

Mind ei huvita, mida kriitikud arvavad. Pole kunagi huvitanud. Ma ei pööra sellele tähelepanu. Ja üldse, kas Hamlet on “positiivne” või “negatiivne”?

Teie töödega on alati olnud nii, et nende väärtust tunnistatakse tagantjärele – Velvet Underground, “Metal Machine Music”, seesama “Berlin”.

Jah... Kas pole naljakas?

Kas teid üllatab, et müraalbum “Metal Machine Music”, mida paljud pidasid omal ajal publiku mõnitamiseks, on osutunud teie kõige mõjukamaks sooloplaadiks?

See meelitab mind. Leidus rock-muusikuid, kes kuulasid ja panid tähele. Ja tänapäeval võib neid helisid juba igal pool kuulda. Omal ajal oli, jah, teisiti.

Aga kas me võime öelda, et te omal ajal ikkagi ka lollitasite publikut selle plaadiga teadlikult?

Ei, ei või.

“Berlin” on kirjutatud noore mehe poolt ja kirjeldab oma eakaaslaste maailma. Kas te nüüd, vanemana, vaatate kuidagi teisiti nendele teemadele, millest need laulud räägivad, ja valikutele, mida peategelased teevad?

No jah, küllap vist.

Ütleksite ehk täpsemalt, mismoodi?

Ei-ei. Nii ei saa seda öelda. Ja pole mõtet ka. See on lihtsalt üks lugu kahest inimesest ja kõik.

Kui te “Berlini” laval mängite, mis teeb teile rohkem rõõmu, kas see, kui intiimselt ja
lähedalt te seda plaati tunnete, või see, kui uus ja üllatav ta teile tundub?

Mulle meeldib, kuidas head pillimehed seda koos minuga mängivad. See teebki rõõmu.

On nende laulude hulgas mõni selline, mida te eriliselt ootate?

Ei, ma armastan neid kõiki. “Caroline II” meeldib selle pärast, kuidas sõnad sinna sisse sõidavad, “How Do You Think It Feels” ­Steve Hunteri kitarri pärast, “Lady Day” vaiksete ja valjude osade kontrasti pärast, “Berlin” ise klaveri pärast, lõpulugu “Sad Song” orkestri pärast... Ja nii edasi.

Mis tundeid on teis tekitanud teadmine, et Velvet Undergroundil oli 70. aastatel nii oluline poliitiline kõlapind Ida-Euroopas, eriti Tšehho­slovakkias?

Võib öelda, et ma olin vapus tatud, kui sellest teada sain. Ja uhke. Sellised asjad lähevad südamesse.

* Tõnis Kahu reisikulud Pariisi kandis BDG kontsertagentuur FBI