Lutsu 8 – hea koht

Tartu Mänguasjamuuseumis käis kunstiteadlane Mari Vallikivi.

Tartus ülikooli vahetus läheduses, Jaani kirikuga keskmes, on tekkinud uudses rütmis hingav omalaadne kultuuri -ja turismikvartal. Ajaloolise linnasüdame tänast miljööd väärtustavad osalt renoveeritud, museaalide, kunsti, käsitöö ja teatriga täidetud majade kõrval ka hiljuti uue munakivisillutise saanud tänavad. Nii öelda Jaani kvartalis asuvad Linnakodaniku muuseum, Antoniuse Õu – Hoovide ja Gildi majaga, Tampere maja, Uppsala maja, Eesti Spordimuuseum, Eesti Postimuuseum ja Tartu Mänguasjamuuseum, järgmisel aastal avatakse ametlikult Jaani kirik ning juttu on olnud kõlava nimega Tartu Vaimu Maja rajamisest Lutsu ja Jakobi nurgale. Sealse ringi avalikest hoonetest avati viimati, selle aasta märtsis, Tartu Mänguasjamuuseum ning veidi varem kõrval asuv muuseumi administratsioonihoone. Ajaloolisse majja uue funktsiooni toomine on omalaadne sobivustest, kas sellest saab pelgalt kvartalisse sobituv hästi toimiv hoone või midagi enamat?

Lutsu 8, oma iseloomult tagasihoidlik ühekorruseline ärklitubadega puumaja on praeguseks üks vähestest autentsena säilinud vanalinna klassitsistlikest puithoonetest Tartus. Oma põhimahus pärineb see 18. sajandi 70. aastatest, meieni säilinud välisilme sai see siiski arvatavasti ümberehituse käigus pärast erakätesse müümist 1830. aastail.

Hoone harmooniataotlustega klassitsistlik tüüpfassaad (ehitatud Tartule viljakaimal ehitusperioodil 19. sajandi I poolel) on teatud vastuolus nüüdse kohatise kuhjatuse ja mänguliste situatsioonidega lahendatud sisuga. Samas mõjub liigroosasse pakendatud tuubil mänguasjademaailm varem elumaja ning mõnda aega koolimajana (maja ehitati 1770. aastate keskel garnisoni koolimajaks, 1777 oli ajutiselt sinna majutatud vene kirik ning hiljem asus seal kreiskool) kasutusel olnud hoonele kosutavalt. Sisekujundusfirma „Laika, Belka & Strelka“ teostuses on majas peidus olnud väärtused avatud, osa säilitamiskõlblikest detailidest on lausa ekspositsiooni lahutamatuks osaks muutunud. Nii on 19. ja 20. sajandi vahetuse jõuka linnakodaniku lapse mänguasjade toas vitriini taga eksponeeritud valgetest siniste maalingutega glasuurkahlitest ahi ning rokokoolike lõigete ja manustega siseuks. Järgmise, talulaste mänguasjade toa lõpetab originaalne rõhtpalksein ning maja aktsendiks oleva mantelkorstna (hiljem sisseehitatud vahelagi lõhutud) sisse on tehtud kunstnikunukkude galerii.
Iseseisvana on eksterjööri kõrval väärtustatud hilisklassitsistlik valgmikuga peauks, eeskoja seinte abitu marmorimitatsioon (säilinud ka nt. Tampere maja eeskojas) ning kasvõi renoveerimise järel ilmsiks tulnud seinamaalingukatked hoone lõunatiivas.
Lisaväärtuste vastastikune suhe on ilmne. Ukse kohal olev kiri (Tempus est ludendi) kutsub meid muidu ratsionalistlike tegevuste juurest mängima. Mängima või nostalgitsema muuseumi, kus vanim originaalne eksponaat on kümneid aastaid noorem kui maja ise.

Ehk tõestab see mänguasjadega täidetud koht, et muuseum saab olla maksimaalselt elav, ja, et hea arhitektuur ei pruugi olla mitte ainult uus, vaid ka lihtsalt hästi renoveeritud maja.