Ma armastan eestlasi
Eesti rahva elulood. III osa. Elu Eesti ENSV-s. Koostanud Rutt Hinrikus. Kirjastus “Tänapäev”. Tallinn, 2003. 512 lk
Mulle on Eesti rahva elulood olnud juba esimestest köidetest peale sagedaseks õhtulektüüriks. Loen mõnda curriculumi kes teab mitmendat korda, aga ikka nagu uut. Sama oli lapsepõlves Eesti rahva ennemuistsete juttudega. Nendes juttudes olid Kreutzwaldi vahendusel kirjas unistused, mida eesti rahvas aastasadu unistas. Elulugudes on kirjas see, mis eestlaste unistustest nüüdseks saanud on.
Eestlane unistas jõukaks saamisest, rikkast ja kõrgest seisusest naisest (mehest), isejahvatavatest käsikividest, ilusatest riietest, võidust Põhja konna üle, seiklustest kaugetele maadele, Puulasest ja Tohtlasest, kes töö ära teevad, aga palka ei taha.
Üht-teist neist unistustest on täide läinud kah, kui elulugusid lugeda. Kes vaeslaps on otsa peale saanud, kes endale oma suure vaevaga pisikese koja püsti pannud, kellel õnnestunud elusa ja peaaegu tervena jubedatest aegadest läbi tulla. Põhja konnasid on siinmail igasuguseid ringi trampinud, aga nendega on ka kuidagimoodi ühele poole saadud. Kuningapoega (või -tütart) pole küll kellelgi korda läinud hoovi tõmmata, aga mehele on mindud ja naisi vahetatudki. Käsikivid ei jahvata just päris ise, aga seda ei pane üldises jahvatamises enam keegi suuremat tähele. Kaugetel maadel on ikka ka käidud, alguses nagu rohkem kroonu kulul ja ida pool, pärast juba lääne pool ka ja oma raha eest. Puulaseks ja Tohtlaseks on paraku küll peamiselt igaühel endal olla tulnud. Aga üldiselt – pole hullu.
Mis inimesed me, eestlased, üldse oleme, kuidas välja paistame? Meil on hulk kentsakaid vanasõnu. Mõndagi välismaalast on pead vangutama pannud soovitused stiilis: Pigem vats ehk rebenegu, kui et hüva rooga üle jääb. Teistele on äratundmisrõõmu pakkunud lugu Päitsikust ja Punikust. Kui möödunud kevadel Tõe ja õiguse esimene köide Soomes ilmavalgust nägi, olid mitmed sealsed kriitikud jahmunud eesti talumeeste julmusest loomade kohtlemisel ja naiste peksmisel. Kui lugeda Solženitsõni Üks päev Ivan Denissovitši elus, siis tulevad liigutuspisarad silma, mismoodi autor seal vangistuses viibivate eestlaste ühtehoidmist kirjeldab.
Praegune rahvastikuminister tundis kord muret, “kas oskame hoida ühte?” Nüüd seda muret avalikult pole tunda, auasjaks peetakse hoopis, et igaüks sahmib nagu rohkem omaette, mureks see, et ikka enam raha oma kaukasse koguda. Aga sedagi muret tunti juba Kitzbergi ajal ja enne teda ja veel varem ka. Omal ajal lõikas mingitel tüüpidel “nagu kreissaega”, kui teistel hästi läks. Praegu lõikab nii mõnelgi ka, aga tsivilisatsioonikihti on sedavõrd selga kasvatatud, et sellest lõikamisest avalikult ei räägita. Seda enam elatakse niisuguseid tundeid välja anonüümselt online´is (õnnistagu looja seda leiutist, mis aitab ehk ära hoida kaebeikirjad ja suuremad reetmised). Kommentaarid, mida sellelt “peldikuseinalt” lugeda saab, pritsivad teinekord igas suunas nii ohtralt kihvti, et kui see “virtuaalsest ollusest” mingiks mürgiseks mateeriaks muutuks, saaksime uue ja vägagi tulusa tootmisharu, mille kõrval Saddami ikka veel leidmata keemiarelv on tühi-tähi. Võiks arvata, et Eesti “teedel ja tänavatel” liiguvad ringi kurjad ja pahurad, kadedaid ja julmi neimamõtteid hauvad olevused, kelle ainus soovitus ligimestele on “Pane ennast põlema!” Aga ei ole ju nõnda, päris tavalised inimesed oleme me, eestlasedki, ilmselt mitte hullemad kui lätlased või lesgiinid.
Igatahes Eesti rahva elulugudest saame pildikese täiesti toredatest, lausa armsatest eestlastest. Paljud muretsevad rahva tuleviku pärast. Mitmedki põlastavad lausjoomist või küüned omapoole krabamist. Keegi pole tõsiselt tiblat teeninud. Keegi ei suple rahas, aga peaaegu kõik on optimistlikud ja usuvad nagu ennemuistegi nii isiklikku kui ka suurt üldrahvuslikku happy endi.
Kui mind miski elulugude puhul hämmastab, siis see, et on nii palju eestlasi, keda ma isiklikult ei tea ega tunne. Sestap ja üldse võiks kaaluda, et lisaks täiuslikule genofondi andmestikule võiks meil kirjandusmuuseumis diskile talletatuna seista iga eestlase elulugu, alati valmis raamatusse raiumiseks. Siis ei valitseks ka “valel poolel” suur tühjus või siis ütleme – anonüümsus nagu praegu ja me saaksime teada, mida mõtleb ja tunneb see kaduvväike osa meist, kelle lemmikroaks on teine eestlane.
Ma armastan siiralt neid töökaid, ausaid, avameelseid, elu keerdkäikudest väljarabelnud eestlasi sellest paksust raamatust. Ja palju tänu kõigile, kes selle raamatuga vaeva näinud. Pealegi, tänu raamatus lihtsate sõnadega kirjapandud elulugude lauslugemisele tekkis ka uus tahtmine lugeda head (ja palju keerulisemat) ilukirjandust, mille vastu ju ei saa ju tegelikult ükski bio- või autobiograafia ega teatmeteos. Mis ei kahanda aga karvavõrdki Elulugude olulisust ja tähendust, pigem ikka vastupidi.
; &n bsp; &n bsp; &n bsp; Maimu Berg
