23.12.2008, 00:00
Maa-aluse Peterburi mõtted
Käia Peterburis ja mitte sõita kas või paari peatusevahet metrooga on sama mis jätta saunas leiliruumi minemata, arvab Raul Ranne.
“Kas teil raha on,” küsib ilmselgelt rohkest joomisest ning
regulaarsest peksust paistes näoga naine, kui Peterburi metroo
Tehnoloogiülikooli-nimelisse jaama satun. “On, aga ei anna,”
tahaks ma öelda. Põhimõtteliselt ei anna ma nii peletava
välimusega inimesele raha. Ja see hais, mis kollakana näiva pilvena
naisega kaasa tuli…
Umbes kümme aastat tagasi sattusin
ühes Peterburi metroojaamas kuulma, kuis kammerorkester, kes näisid
olevat mingist tähtsast orkestrist koondatud muusikud, Mozarti
mängis. Avatud tšellokast nende ees ootas annetusi. Teenisid
vaesekesed endale leivakõrvast. Kindlasti oli see parim Mozart, mida
olen kuulnud. Nüüd siis tervitab mind kollakas haisupilves
hõljuv parm-naine.
…aga enne kui suu lahti saan,
sõidab mulle külje pealt sisse põrandapuhastamise masin,
mida nügib muretu ükskõiksusega üks teine naine. Asjaolu,
et ta oma võimsa riistaga otsa sõitis, ei paista teda
häirivat.
Jah, kõigest hoolimata armastan ma Peterburi
metrood. Igal võimalusel, kui ma sellesse kergelt kulunud, pisut
räämas, ent sellegipoolest suurepärasesse linna satun,
sõidan metrooga. Kas või pisut, paar peatusevahetki.
Metroo on koht, kus ma tunnen elu lõhna, kuulen selle häält
ja näen selle värve. Kindlasti rohkem, kui tunneks, näeks
või kuuleks näiteks Nevski prospektil jalutades. Nevski prospekt on
ju fassaad, kuigi suursugune.
Niisiis peatus –
Tehnoloogiülikool. Soetan žetooni – 17 rubla – ja lähen.
Kuigi pundunud näoga naine, kes on saanud paarilt sama pundunud ja sama
vaevaliselt jalul seisvalt džentelmenilt peepvainlikud
õpetussõnad, kuis kliendilt paremini raha nuiata, üritab
veel kord juttu teha ning ka põrandapesumasina operaator proovib mind
taas rünnata, jõuan siiski segamatult väravateni. Nii, žetoon
pilusse, roheline tuli ja…
Lapsena ma kartsin
metrooväravaid. Mulle tundusid nad siis kui irevil hammastega verekoerad,
mis vaatamata sellele, kas oled žetooni (toona siiski viiekopikalise
mündi) pilusse pistnud, ikkagi reielihaste vahele valusa paugu virutavad.
Alateadvuses elab kerge hirm ikka veel. Aga, nagu alati, pääsen
hõlpsalt läbi.
Ründav põrandapesija ja
pundunud naine koos oma kambajõmmidega jäävad maha.
Pääsemine!
Ees ootab laskumine. Pole sügavamat
laskumist metroosse kui Peterburis. Kui, siis Moskva ehk konkureeriks.
Lärmakas eskalaator lohiseb maasügavustesse nagu põrgusse,
ütleks süngema meelelaadiga poeet. Ninna kargab üksnes vene
metroodele iseloomulik lõhn (või hais).
Ainuomane
lehk, mis lubab ilmeksimatult öelda, et oled just Venemaa metroos.
Londonis, Pekingis, Helsingis ja Budapestis lõhnab metroo teisiti.
Metroo viib tuhanded inimesed alla. Esialgu kusagil
sügaval-sügaval paistev väike pleksiklaasist ja alumiiniumist
kombineeritud putka liigub vähehaaval lähemale. Sees istub
üksiti liikuvaid treppe põrnitsev tädi. Pekingi metroos,
võib-olla oli see üksnes olümpiamängudeks nii
korraldatud, istus sarnases putkas nägus noor pilusilm.
Aga
Venemaa metroodes on see töökoht broneeritud kurjadele muttidele.
Kahtlemata on tegu maailma kõige nürimate töökohtade
tipp-kümnesse kuuluva ametipostiga. See selgitaks, miks pole neil
tädidel neis putkades ilmaski lahket nägu.
Venemaa
suurlinnades, Peterburis sealhulgas, pole paremat viisi liikumiseks kui metroo.
Moskvas ja Peterburis polegi mu arust muudmoodi võimalik orienteeruda.
Kuhu sa läheks v&o
tild
e;i mida teeks, kui ei teaks, millise metroojaama lähedal miski asub.
Kunagi, noore ja uljana, kui mu südames oli oma koha sisse
võtnud noor Peterburi näitlejanna, jäin juhtumisi viimsest
metroorongist maha. Ei pääsenud jaama sissegi. Seda meeleheidet, mis
tabas mind öises suurlinnas, äärelinna jaamahoone ees, on
keeruline kirjeldada. Kuhupoole minna, millega, kui kaugele?
Tehnoloogiaülikooli-nimeline metroojaam pole kauneim Peterburis.
(Puškini jaam on ses mõttes suurem vaatamisväärsus.)
Aga ta on asjalik, avar ja puhas. Ja rong saabub kohe. Et õige pea
hoiatab tuttav metallhääl uste sulgemise eest, ei ole aega pikalt
vahtida. Kohalik ei anna selleks aegagi. Inimmass surub su rongi, enne kui
jõuad ah või oh öelda. Rääkimata
võimalusest juurelda selle üle, kas oled ikka õiges suunas
sõitva rongi juures või mitte.
Aga mis seal ikka
mõelda. Eks allmaarongis, millel seinal sõiduplaan kenasti
väljas, jõua juurelda.
Venelased peavad end maailma
kõige enam lugevaks rahvaks. Ses mõttes, et loevad palju
ilukirjandust. Kunagi tõesti võis see nii olla. Just metroos
sõites võis näha, kuis inimesed, leidnud rongis
enam-vähem kindla toetuspunkti (istekohti päise päeva ajal
Peterburi metroos naljalt ei leidu), avasid raamatu, ja süvenesid.
Kõik, või peaaegu kõik, lugesid. Just raamatuid,
üldjuhul klassikuid, ja mitte ajalehti.
Nüüd, 2008.
aasta talvel, ei loe Peterburi metroos keegi. Isegi ajalehte mitte. On see
ajamärk või juhus, ei tea. Aga noormehel, kes häbematult mu
lõuakarvu vaatab, on kõrvas Ipodi klapid.
Ülejäänud põrnitsevad lihtsalt enda ette. Seina vist.
Rongi seintel on hulgi reklaami. Firma müüb arvutikraami! Notar
aitab! Reisifirma pakub!
Kasukad! Saapad! Suitsetamine ja
pildistamine on keelatud! Ärge toetuge uksele!
Puškini peatus.
Siit saab Nevski prospektile. Elu käib. Tempo on võimas. Tallinna
elu on selle kõrval nagu Kehtna elu Tallinna elutempoga
võrreldes.
Jaamahoone ees sätib jalutu kerjus end
paremini istuma. Tuhanded linlased ja turistid vaatavad aga Nevski prospekti
fassaade ega märka vaateulatusest tükk maad allpool istuvat kerjust.
Näe, limonaadimüüja on oma letiga väljas! Õues on
rõske ja -1 kraadi. Kes küll võiks praegu limonaadi tahta?
Küllap keegi ikka.
Külma pärast jalalt jalale keksiv
naine teatab läbi ruupori võimalusest teha väike
bussiekskursioon. Teda ei kuula seekord keegi. Plakat otse metroojaama juures
ütleb – “Sõbrad, Tallinn on lähedal!”
Ohooo! Meeldiv teada. Plakat kutsub Peterburi elanikke aastavahetuseks
Eestisse pidutsema.
Ei tea, kas keegi metroorahvast, kellega koos
just äsja maa all sõitsin, märkab seda.
Päev
kisub õhtusse. Teeks veel paar peatusevahet? Meeleldi.
Peterburi metroo:
Alustas tegevust 1955. aasta novembris
Alustas tegevust 1955. aasta novembris
- Liine kokku neli
- Liinide pikkus 105,6 km
- Peatusi/jaamu 60
- Kasutajaid päevas 2 miljonit
- Kasutajaid aastas 830 miljonit
- Žetooni hind 17 rubla (6,8 krooni)