Maagilis-müstiline Magdaleena
Magdaleena haiglal ja polikliinikul on pikk ajalugu. Nõukogude ajal peamiselt väljavalitutele meditsiiniabi andmise altar on tänaseks kasvanud hiigelmonstrumiks, mille eri hooned on omavahel maa-aluste katakombidega ja maa-pealsete koridorisüsteemidega ühendatud.
Tagumistesse salakäikudesse pole veel mitte täiesti meditsiini haardesse kadunud siinkirjutaja söandanud oma nina pista. Aga ka esimestes majades on palju põnevat.
Esiteks siis kangelaslik Magdaleena apteek, mis eelmisel nädalal valveapteegiks hakkamisega austet abilinnapea Tsahkna ametikoha proovile pani - jäävat see ju linnarahva teedest liialt eemale. Siis mingi meditsiiniga suht sobimatu telefonipood ja edasi... olgu tervitet, nostalgia!
Haigla sünges fuajees vaatab loomulikult esimesena vastu lilleputka. Edasi siniseid kilesusse müütav mammi, kes mornil pilgul ka riideid varna riputab. Edasi lihtsurelikule hõlmamatud koridorisüsteemid, kus mingil hetkel suured sildid Polikliinikusse ja sinna viivasse põnevasse koridori juhatavad.
Aga peatugem hetkeks! Ja lähenegem samale paigale teisest küljest. Pärnu maanteelt tulles jääb veidi nurga taha üks teine uks, mis haigaluksest linnakodanikule sootuks vajalikum. Registratuuri kolme tädi juurde on alati pikk järjekord, siin saab meediku juurde minemiseks vajalikud 50 krooni ka pangakaardiga maksta! Ootajani kandub võluv kopitusehõng retrovaimu kandvast papkadesüsteemist, millega sajad riiulid täidetud on. Siiani hämmastab mind meditsiinialane konfidentsiaalsusenõue, mis seadustes justkui sisalduks ent praktikas kuidagi ei rakendu. Haigekassakaardi vastu annab tädi iga papka, kus kodaniku isiklik haiguslugu, diagnoosid ja ravimid sisse kirjutet! Isegi AIDSi-testi tulemuse võib närviline ootaja arsti ukse taga registratuurist saadud papka vahelt ise välja uurida. (Viimane vahejuhtum pärinevat küll hoopis Hiiu polikliinikust, aga ega Magdaleenaski info salastatum pole).
Polikliiniku keerdtrepist teisele korrusele ronides ja suuna kergelt pelutava sildi "Laboratoorium" järgi valides satun samasse, haiglat ja polikliinikut ühendavasse koridori. Peamiselt taastusraviga tegelevas osakonnas on palju valgeid uksi. Mitmete taga peituvad oma huvitavad maailmad.
Näiteks: massaaž. Esimene sisseastumine tekitab õõva. Halloo, hüüan pisikesse justkui tühja ruumi, mis kummaliste tekkide-linadega kaetud sirmidega on mitmeks boksiks jaotatud. Vaikus, ei siiski, vaikne klassikaraadio, mis siin hommikust õhtuni kõlab. Jõuan mõelda, et siia kummalise lõhnaga kõigi poolt unustet ruumi ma küll massaaži saama tulla ei söandaks. Siis pistab hallipäine daam pea üle sirmi ja vaatleb mind vaikides pikalt. Selgub, et kummaski eraldatud ruumiosas käis pingeline soontemudimine ja prouadel meedikutel ei olnud lihtsalt mahti. Esmalt valveta psühhiaatriakabinetti meenutanud ruum saab paari käiguga sõbralikuks oaasiks kiires maailmas.
Kõrval asub aga hoopis äkilisem tuba. Elektriravi alale palgatud naisterahvad on ilmselt ka palgatud oma terava keele või oleku järgi. Tuba on päris suur, sarnaste kummaliste tekk-lina-sirmidega eraldatud kümnekonnaks boksiks, kus suured numbrisildid küljes ripuvad. Iga elektriravi protseduuridel käija saab oma isikliku voodilinakese, mille oma boksis peab enne elektrivoodile ronimist laiali laotama. Pärast protseduuri lõppu lapib klient oma armsa lina kokku, asetab ta selleks ette nähtud kilekotti koos oma perekonnanime kandva papitükiga ja viib valvuritädi kõrvale selleks ette nähtud kappi. Ja õigele riiulile palun!
Loova suhtumisega võib tüütu arstilkäimise vähemalt Magdaleenas muuta reisiks hüperreaalsusesse, sürrealismusesse, või nostalgiasse.
Neljas haigla kui kuulsuste paraad
Mina käisin Magdalena polikliinikus juba siis kui uut korpust ja Mele Pestit veel olemaski polnud. Siis oli vaid paekivist tsaariaegne haigla puude vilus, mida tollal Neljandaks haiglaks kutsuti. Olin peamiselt kuulsa nina-kurgu-kõrvaarsti doktor Elmar Loige patsient. Tema ukse taga ootas alati palju rahvast, vastuvõtt oli tõhus ja lõbus. Määris patsienttidel kurgud kiiresti üle, karjus lastega nende tähelepanu kõrvale jutimiseks võidu ja viskas nalja.
Polikliinikus ja kõrvaltiivas asuvas haiglaplokis nägi igasuguseid kuulsusi: Endel Pärna ja Paul Kuusbergi, meelde on jäänud ka hommikumantlis kõhnaks jäänud Voldemar Panso. Kord juba uues majas arsti juures käies ekslesin isegi koridorides ning korraga kuulsin hämarusest tuttavat sheikspierlikult dramaatilist häält: ma olen eksinud! maolen eksinud. Pidzhaamas kuningas Lear, see tähendab Jüri Järvet loomulikult oli kellegi haiglatöötaja kinni püüdnud ja otsis abi. Mina aga heitsin samal hetkel pilgu arstikabineti uksele, lootes sealt mingit orientiiri leida ja lugesin: doktor Kafka. Vist oli hambaarst.
Aga eks Kafka koridor ole moodsa haiglaarhitektuuri lahutamatu osa.
Kalev Kesküla
