Maailma halvim film pole tiitli vääriline
Sisu on lühidalt järgmine - peategelaseks on 20ndates nohiklik noormees (Joel Moore), kes läheb otsima kunagi tema südame purustanud lapsepõlvearmastust. Pisikesest plikatirtsust on vahepeal sirgunud tõeline kaunitar (Paris Hilton). Paris siseneb kaadrisse, joostes mööda rannariba, juuksepahmak koos kõige muuga aegluubis lehvimas ning rannajorsid teda piidlemas. Tegemist on üsna vaese mehe Hollywoodi-momendiga, aga üks on selge - Parise-imetlusega filmis kokku ei hoita (selleks see film tehtigi ju)!
Enne aga, kui tõeline armastus taas õilmitseda saab, tuleb leida poisssõber ka kaunitari koletuslikule sõbrantsile, keda kehastav Christine Lakin on tõesti äärmiselt jõledaks mukitud - kiilanev peanupp, mädapaised, kobrutavad küüned, mägijad soolatüükad, ühesõnaga - tõeliselt rõlge pilt. Kui tavalises mainstream-filmis on peategelasest "kole" tüdruk enamasti lihtsalt paksude prilliraamidega modell, siis siin pole värvikate detailidega koonerdatud.
Kogu "The Hottie and the Nottie" üldine naljatase on samas piiripealses kategoorias, pannes vaataja kohati pead murdma, kas ekraanil toimuv on ikka päris normaalne või mitte - seejuures painutab film pigem taluvuse kui fantaasia piire. Samas evib selline poliitilne ebakorrektsus teatavat värskust-ootamatust.
Aga kus on Urb? Urb mängib filmis üht keskset kõrvalosa - tõelist ameerika hunki, kel ette näidata säravvalge hammasterida, keskmisest isuäratavamaid biitsepsid ja muljetavaldava ülikooliresümee ning kes vaevleb perfektsusekompleksi küüsis. Nendest omadustest sügavamale karakter paraku ei küündi ning Urb ei ürita ka ise ennast sellest raamist välja mängida, aga roll saab tehtud. Küll esitab ta filmis igati Urbi nime väärilise laulu, kitarri saatel!
Annab see siis kokku "maailma halvima filmi"? Kindlasti mitte - samale tõdemusele jõudsid ka britid hiljutises The Guardiani loos. Lihtsalt üks veidi B-kiiksuga keskpärane Ameerika romantiline komöödia, nagu neid Hollywoodi masinavärk pidevalt väljutab, kuid mis halvimaks tembeldatud peamiselt tänu Hiltoni kõmupotentsiaalile. Ja Ed Woodiga ühel pulgal seismine ei olekski lõppeks ju nii häbiasi?
Rääkides aga tühjaks jäänud kinokassadest, siis võib põhjus olla üsna proosaline - vaatamata filmi väidetavale 9 miljoni dollarilisele eelarvele näeb linateos produktsiooni osas üsna odav välja. Ameerika publik on aga teadupärast väga tundlik ja teadlik tehnilise kvaliteedi koha pealt - DVD levi on ehk armulisem.
Vt ka teisi popstaaride imetlusele üles ehitatud filme nagu "Get Rich or Die Tryin'" (50 Cent), "Crossroads" (Britney Spears), "8 Mile" (Eminem).
