Maalilisuse nüüdisaegne defineerija

Mai Levin tutvustab saksa maalikunsti elava ja kalleima klassiku Gerhard Richteri väljapanekut.

Gerhard Richteri näitus Kumus.

Avatud kuni 17. augustini.

Gerhard Richter (sündinud 1932) on saksa kunsti tuntumaid nimesid. Võimalus kohtuda tema loominguga Tallinnas on tänuväärne. Näitus pole suur, ent valik esindab autorit küllalt mitmekülgselt ja ilmekalt; see on ülevaade, mida on demonstreeritud ka teistes Ida-Euroopa maades.

Richteril on oma osa mitmes viimase poolsajandi jooksul valitsenud kunstisuunas. 1963 esitles ta end koos sõpradega kui pop-kunstnikku. Sellal oli ta veel Düsseldorfi kunstiakadeemia tudeng (1961-64). Varem oli ta õppinud Dresdeni kunstide akadeemias.

Jackson Pollocki ja Lucio Fontana tööde nägemine, täpsemalt – neist hoovava vabadustunde tajumine Kasseli Documental 1958 oli otsustava tähtsusega tema asumisel Lääne-Saksamaale 1960ndate aastate algul. Düsseldorfis lähenes ta noorematele, enamasti samuti Idast tulnud, Dresdenis või Leipzigis õpinguid alustanud kunstnikele; erandiks oli Düsseldorfist pärit Konrad Lueg (galeristinimega Fischer, 1939-1996). Need olid Sigmar Polke (1941) – praegugi nimekas ja loomejõus meister –, Blinky Palermo (1943-77) ja Manfred Kuttner (1937-2007). Kahe viimase poolt 1960. -70. aastatel tehtu pole unustatud ning nende nimed pole kadunud rahvusvahelisest näituseprogrammist.

Grupp korraldas 1964. a. Düsseldorfis näituse “kapitalistliku realismi” lipukirja all, mis, teadagi,oli vastand sotsialistlikule realismile, ent mida kunstnike meelest oleks võinud nimetada ka pop-kunstiks, naturalismiks, uusasjalikkuseks jne. Seda aega võiks näitlikustada kasvõi G. Richteri “Tualettpaber” (1965), mille objektiks oli tualettpaberi rull.

Tööprotsess kulges nii, nagu tal edaspidigi tavaks on olnud: omatehtud foto – maal – trükis (ofset). Grupile oli iseloomulik, et nad rõhutasid oma saksapärasust, erinevust ameerika pop-kunstist. Muide, intervjuus Benjamin H. D. Buchloh’ga (Gerhard Richter, “Paintings”, by Roald Nasgaard, Art Gallery of Ontario, 1997) seisab Richter vastu igasuguste mõjutuste ületähtsustamisele tema loomingus, olles samal ajal sõbralikult neutraalne selle kõikvõimalike sisuliste tõlgitsuste suhtes. Teiseks ühendas seda kunstnikegruppi uute maalivõimaluste otsimine väljaspool aktsepteeritud traditsiooni, usk maalikunsti kui meediumisse.

Muidugi, uuemal ajal on kõik kiiresti muutumas traditsiooniks; ei jõuta oma leiu kohal veel õieti tiibu sirutada,kui ollakse juba eilses päevas. Sageli on uus – vähemalt osaliselt – hästi ära unustatud vana: näiteks oli foto kasutamine kujutavas kunstis üpris levinud juba 19. sajandil. Sellest konservatiivseks muutumise dünaamikast annab Richter endale aru, nagu nähtub ülalmainitud intervjuust. Ent targa kunstnikuna ei lase ta arutlustel ennast ülearu häirida,vaid teostab järjest ideesid, mida dikteerib eelnenud looming ja ka tegelikkus.

Richteri suhe tegelikkuse objektidesse on intensiivne, peaaegu nagu mõnel putukal, kes imeb end ohvri külge. Ühtaegu väldib ta täpsust; ähmasus andvat tema meelest asjale suurema autentsuse. “Blurred photograph” – küll maalituna, küll trükituna – ongi vahest tema kõige tuntum võte. Sellele on tuginenud ka Tõnis Saadoja Richteri autoportreed erinevates tehnikates ja materjalides varieerivas sarjas “Mainstream” (2005-7), mis Kumus orgaaniliselt haakub saksa kunstniku enda loominguga. Kohe Richteri väljapaneku algul on mõned tõmmised fotodest, mis esindavad õieti sarju, nagu näiteks,”Katedraali nurk” (1998).

See on ebatriv iaalne ja oma valgusvarju võbeluses tõesti maaliline Kölni katedraali motiiv. Siinkohal märgime, et Richter valiti mullu Kölni aukodanikuks seoses vitraaži valmimisega katedraali lõunapõiklöövile, milles leidis suurejoonelise väljundi tema pikaajaline “mäng” värvikaartidest kompositsioonide moodustamisel: vitraaž koosneb 11500 -st 72 värvi klaasruudust.

See Richteri tegelemine värvikaartidega (sari “1260 värvi”,jt. ) on õieti kontseptualistlik. Enda kaldumist kontseptualismi möönab kunstnik isegi; ja eks ole kontseptualism tugevasti mõjutanud kaasaegset kunsti tervikuna. Kontseptualistlik on ka tema kompositsioon “128 fotot ühest pildist” (1998) kaheksast ofsettrükist. Need faktuurifragmendid on tema maalist “Halifax” (1978. a. oli ta külalisõppejõud Halifaxi kolledžis Kanadas). Õigupoolest tuleks sellised fotokompositsioonid teha kõigi väärt maalijate töödest läbi aegade, et saaks vahetult loetavaks nende isikupära, mida pahatihti tuletatakse primitiivselt mõistetud “sisust”.

Näitusel on ka mitmeid abstraktseid maale erinevatel alustel – alucobond’il, vineeril, paberil –, enamasti on tegu õlimaaliga lõuendil. Üks 1990. aasta lõuend esindab nn. halle maale.

Arvestades abstraktse maali ülikülluslikku traditsiooni, pole oma käekirja leidmine ja maksmapanek olnud kerge ülesanne ka mitte Richterile. Erilaadsed maalid on siiski viidavad mingi ühisnimetaja alla, mille üheks komponendiks võiks olla alusmaalingu läbikumamine.

Omamoodi maalilise eksperimendi resultaat on fotod faktuuridest, mida on tekitanud õlivärvi,vee ja laki segamine (“Ophelia”,”Guildenstern”,1998). Kunstnik on teinud fotode järgi hulgaliselt “realistlikke” maastikke ja meremaale. Foto järgi on ta maalinud ka oma tütart Babette’i selgvaates,millest näitusel on ofsetttrükk (“Betty”,1991).

Richteri trükistest on välja antud täiuslik catalogue raisonné (Hatje Cantz. Gerhard Richter.

Editions 1965-2004), kust saab andmeid ka teoste sünnikoo kohta. Näiteks, ofsettrükk “Demo” (1997) kujutab kurdi demonstratsiooni Kölnis. Vaatamata sellele, et kunstnik on pea­aegu demonstratiivselt pühendunud vormiprobleemidele, pole tema loomingut puudutamata jätnud ka poliitilised sündmused. Näiteks on ta 2004 üllitanud kaks raamatut “War Cut “I-II (tõlkes “Sõjasähvak”), milles on tema poolt Pariisis Iraagi sõja algpäevil, 20. -21. märtsil 2003 tehtud fotod ja 155 teksti “Frankfurter Allgemeine Zeitungist”.

Praegu teeb kunstnik suuri pilte, mis on omal kombel inspireeritud silikaltsiidi ja strontsiumi molekulide struktuurist: seda saame teada näitust saatvast videost. Tegelikkus on ammendamatu ja Richter oma maalijatunnetusega on avatud selle erinevatele külgedele.

Gerhard Richteri auhindu:

• 1967 – Junger Westen (Noor Lääs); 1981 – Arnold Bode auhind Kasseli Documental; 1985 – Oskar Kokoschka auhind Viinis;

• 1997 – Kuldlõvi Veneetsia biennaalil ja Keiserlik auhind Tokios. Tegutsenud 1971-93 Düsseldorfi Kunstiakadeemia professorina.