“Heureka”

Eesti keele Sihtasutus, 2008. 79 lk.


Maarja Kangro raamatut tahan ma lugemiseks soovitada, aga mööndusega, et see näib olevat ikka rohkem luule neile, kes luulet loevad. Ei leia siit õpetust, kuidas tuleb elada, ega õiget armastust. Kuigi kohati puututakse päevateemat, on see pseudo. Pronkssõdurist on juttu küll, aga ei saa aru, kuidas peaks suhtuma. Õnne suhtes – aga mis on inimesele tähtsam – ollakse siin lausa skeptiline. Nojah, mis teha. Juba klassik ütles: õnn tuli meie õuele ... siis tuli lahkuda.

Kuigi adub teatavat mässumeelsust, on see just selline väikekodanlik mässumeelsus, mida armastavad need, kes luulet loevad, või siis need, kes luulet kirjutavad. Kes on süüdi, jääb lahtiseks.


Maarja Kangrol on silma maailma absurdsuse ja ükskõiksuse peale. Ta isegi tundub vahel õige kuri, kuid maailma näib ta leidvat pigem naeru- kui pahakspanemisväärse.


Maarja Kangro tundub loomuldasa keeruline luuletaja. Selles mõttes, et liiga lihtsad (lineaarsed) luuletused ei tule tal minu arvates välja. Pigem näib ta tajuvat alati paremini maailma keerulisust kui selle lihtsust. Ning vähe sellest – ta näib tajuvat pigem kõigi asjade keerulisust kui nende lihtsust. Nii et mu meelest ei maksa tal lootagi, et ta saab lihtsalt midagi lihtsalt ära öelda. Nii lihtne ta ei suuda olla, ikka tahaks midagi lisada.


Kui jagada luuletajaid nii, et on neid, kes kirjutavad, mida nad teavad, ja neid, kes saavad kirjutades teada, siis Maarja Kangro näib rohkem kuuluvat nende teiste hulka. Ta küll näib kirjutavat ka sellest, mida ta teab, aga seal ei ole seda võlu. Pigem maksab tal usaldada oma pilku kui (tervet) mõistust. Sellest saavad niisugused luuletused, kus on imelikumaid ja ennenägematumaid asju, veidraid väikesi paradokse, mis aga muutuvad üpris enesestmõistetavaks. Neil, kes luulet loevad, peaks olema kahju neid luuletusi lugemata jätta.

Tekstinäiteks selle raamatu ainus pealkirjata luuletus: “Ukrainlannast põetaja / seisab Itaalia Alpide väikelinnas [–] Äkki hakkab ehmatavalt / valjusti lööma kirikukell. / Väike valge koer / hakkab haukuma / ägedalt ja kõõksudes, / õhus aimdub rabandust. / Kirik ei jäta järele, /koer samuti mitte ...” (lk 25).