Maarja Kangro: tahaks uskuda, et vaatamata parem­äärmuse tõusule maailmas hakkab Eestis arusaam naisest kui biomassi tootjast ikkagi marginaliseeruma

Mida teeb naine, kui kuuleb, et lapsest, keda ta kannab, ei saa „elulooma“? Maarja Kangro kirjutas sellest kogemusest raamatu „Klaaslaps“. Kangroga rääkis Kadri Karro.

„„Teid saadetakse nüüd palatisse. Ja kui midagi on, siis isa tuleb ütlema.“ Ta nimetaski meid niimoodi. Ema ja isa. See oli esimene ja võib-olla ainus päev mu elus, kus mind emaks nimetati. See oli minu emadepäev.“

Nii kirjutab Maarja Kangro (42) äsja ilmunud dokumentaalromaanis „Klaaslaps“. Nii kirjeldab ta üht eelmise aasta talvepäeva, kui ta oli sunnitud aborti tegema. Sest laps, keda ta ootas, oli väärarenguga. Tal ei olnud koljuluid.

Raamatu sündmustik ei ole väljamõeldis, see kõik oli päriselt. Kõik tegelased esinevad raamatus pärisnimedega, nii Kangro sõber, kellega ta lapse viljastas, kui arstid, kellega ta kokku puutus; me teame neid haiglaid, oleme söönud neis kohvikutes. Ja ka raamatus kirjeldatud olukorrad – kunstviljastamine, loote väärareng, abort – on paraku paljudel omal nahal kogetud.