Maastikud meis enestes

Jaan Elkeni maalide ja Tiit Trummali fotode näitus “Ülelend” Deco galeriis, lahti kuni 1. novembrini.

Deco galeriis saab veel viimaseid päevi näha Jaan Elkeni ja Tiit Trummali ühisnäitust. Maaliv arhitekt ja fotokaameraga manipuleeriv arhitekt on kahe peale hämmastavalt tervikliku keskkonna loonud.

“Ei saa olla midagi erinevamat kui maal ja digitrükk. Need on nagu siga ja kägu,” on Jaan Elken ise näitusest “Ülelend” rääkides ilmselt poolnaljatamisi öelnud. Reaalsuses osutuvad siga ja kägu hämmastavalt sarnasteks isenditeks ja mina ei saa aru, kumb neist on siga, kumb kägu.

Tõenäoliselt oleneb see vaatepunktist ja küsimus pole tegelikult ju tehnikas.

Kui Tiit Trummal, kellele see on esimene isiknäitus, lendas Peruu ja California soonitud, volditud ja kokkukägardatud maastike kohal, siis Elken oma pintslitega on lausa Taevaväravate ees ära käinud ja universumi põhiplaani ära kaar­distanud. Abstraktselt ja laia joonega nagu ikka.

Trummali maastikud on märksa detailirohkemad, aga mitte sama abstraktsed. Mängisime avamisel seda lõbusat juhtme kokku ajamise mängu, et kes mida maastikufotodel näeb: kapsalehtedes pole kellelgi peale autori mingit kahtlust; kapsalehtedele sekundeerivad kõikvõimalikud karvased ja sulelised, graatsilised ja vähe grotesksemad inimtüübid.

Kohalviibinud tekstiilikunstnik küsis mult ühe volditud maastiku ees, kas ma sellist kangast mäletan – jah, tuli tuttav ette küll. Kui seltskonnas olnuks mõni luuraja, siis tema näinuks kindlasti salaobjektide vahelisi salasidemeid, mida kunstnikud valdavalt lugeda ei mõista.

Trummal näitas ise sirgemast sirgemaid peenikesi jooni: selline joon pole ju normaalne! Ka arvas autor, et neid maastikke on kuidagi märgistatud. Hm. Ma ei tea, milline joon on normaalne.

Igatahes on see näitus, mis püstitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Või annab pigem vastuse, et õiget vastust polegi olemas, on vaid vaataja isiklik vastusevariant, mis võib mõnel juhul kaaslaste omaga ühtida, mõnel juhul mitte. See arhitektiharidusega meeste keskkonnaprojekt sobiks suurepäraselt absoluutselt erinevate erialade esindajate lõimumispaigaks. Sellest, mida näevad ühel ja samal ülelennupildil elektrik ja moekunstnik, näitleja ja luuraja, kitarrist ja kraanajuht, nõid ja ametnik, jaguks juttu terve raamatu jagu, ja ma ei usu, et sellest väga igav raamat tuleks.