12.09.2008, 00:00
Madridi raport I
Jaan Elken jagab oma artikli esimeses osas oma vaimustust klassikute Miró, Chaplini, Mucha ja Steicheni üle.
Thyssen-Bornemisza kunstimuuseumis kuni 14. septembrini avatud Joan Miró
(1893–1983) näitus “Tierra” on selle suure ja
üliproduktiivse katalaani kunstniku ei tea mitmes isiknäitus
Hispaanias, tõsiselt kureeritud teemapüstitusega didaktiline ka
neile, kellel Miróga esmatutvus tehtud. Kui Kumu näitus esitas vaid
kunstniku viimase eluperioodi, suuresti paberile skitseeritud hoogsaid ja
õhuliselt eskiislikke akrüülmaale-joonistusi, mis
pärinesid eranditult tema viimasest tööruumist Mallorcal, siis
Tierra (pinnas, maa, maakoht, paik, riik), keskendudes küll maastikule ja
selle modifikatsioonidele, näitab kronoloogiliselt kunstniku varajasemaid
stiilikihistusi väga erinevate materjalide ja tehnikate kaudu,
klassikalisest õlimaalist lõuendil kuni õlini kruntimata
masoniidil, lisaks roguskid-köied, kuni liiva, tõrva,
keraamika (savi!) ja pinnase-skulptuurideni välja.
Läbi
kaheksa kümnendi (tööde daatumid 1918–1981) esitatud
assamblaažid, õlimaalid, skulptuursed seadeldised kompavad ka realiteedi
ja abstraktse kujundi/elemendi suhteid. Miró peavoolu-joonest (milliseid
töid on ohtralt üleval Miró Fundacion’is Barcelonas ja
ka Miróle pühendatud saalides Reina Sofia muuseumis sealsamas
Madridis) astuvad nad kohati kõrvale, näitus ongi liigendatud
eriilmelisteks teemaplokkideks. Lõviosa töödest on pärit
nimekatest kollektsioonidest (Moderna Museet, Guggenheim, Sprengel Museum jne)
ja erakogudest üle maailma, mulje näitusest seega ainukordne.
Rousseau’lik, kujunemisjärgus Miró 20. sajandi
teisest kümnendist on pretsioosses pintslitehnikas üliteravad
maastikupildistused, motiivid pärit kõik perekonnafarmist
Mont-Roigis. Ja sellega kontrasteeruvad nn animeeritud maastikud kohe 20ndate
algusest, kus kujundid Paul Klee, dadaistide jt Pariisi sürrealistidega
küll kontaktis olles siiski oma “maalähedast”
päritolu reedavad, kompositsioonide gravitatsiooni eiravale režiile
vaatamata. Muusika ja loodus olid aastakümneid tema polümorfismiks
tituleeritud, peaaegu kaubamärgiks saanud laadi inspiratsiooniallikaks,
Miró meta-maalidel on olnud oluline roll maalikunsti uuesti
defineerimisel 20. sajandil. Miró kirjadest kolleegidele ja
päevikuist aimub, et need 20. sajandi maalikunsti kullafondi
šedöövrid on loodud permanentse vastuhaku käigus
traditsioonile, teadlikus mässus tolleks ajaks kanoniseerunud
põhiväärtuste (koloriit, plastilisus, nn maalilisus jne) vastu
– nüüdseks on “mässu käigus leitud
väärtused” teadagi abstraktse ja sürrealistliku kunsti
aabitsatõed, kuid nende algupärane kiirgus Miró
lõenditel pole lugematutele epigoonidele vaatamatu tuhmunud –
staarkunstniku näituse lummus ja tööde energeetiline laetus on
konstant. Näitusesaalides toimuva lausa trügimise tõttu on
Tierra augusti lõpuni avatud kuni kella 23.00(!). Modernistliku
maalikunsti retseptsioonis ikka ja jälle toimuv faasinihe – umbes
60–70 aastat pärast loomist saabub publiku jäägitu
omaksvõtt ja tunnustus – tundub toimivat ka Miró puhul.
Uues näitusepaigas La Caixa Forum, mis asub mõnisada
meetrit Miró “Tierrast”, on kuni 19. oktoobrini avatud
ülevaatenäitus “Chaplin piltides”, kus pilt
tugevdatud hästi lõigatud paremate paladega igihaljastest
filmidest. Olgu näituse üheks kannustajaks kas või
kommertshuvid (paralleelselt ilmus ka kogu Chaplini filmoteek DVDdel), on ta
kinoajaloo tutvustamise seisukohalt hea valik.
Keskuses on veel ka
teine s
uurnäitus “Alphonse Mucha. Võrgutus, modernsus ja
utoopia” (kuni 31. augustini). Ühelt art nouveau stiili rajajatest,
Tšehhi päritolu plakati- ja maalikunstnikult (1860–1939) on
väljas rida kunstiajaloo seisukohalt legendaarseid litotehnikas postereid
ja hilisemate pin-up’ide prototüüpe. Ulatus ju tema
kommertsgraafika looming Sarah Bernhardti teatriplakatitest hilisemate, USAs
loodud massikultuuriliste klišeedeni, kus esimest korda oli naisekeha
nii avalikult ja mastaapselt rakendatud müügistrateegia teenistusse.
Näitus esitas avameelselt ka kunstniku fotokasutuse ulatust, nimelt
eelnesid tema olulistele töödele vaatamata Mucha virtuoossele
joonistusoskusele alati ka vastavasisulised fotosessioonid stuudios. Mucha
panslavismi vaimus loodud hiigelformaadis maalisari slaavi rahvaste
kuulsusrikkast minevikust võis oma aja kontekstis, vahetult enne Euroopa
rahvusriikide teket 1918. aastal, omada teatud konsolideerivat rolli
(näitusel esitatud videodokumendina), praegu jääb see
ajaloovassimisi ja lakeeritud figuurimaalidest tulvil ponnistus kusagile
maneristliku salongimaali ja kroonukunsti vahepeale.
22.
septembrini on Reina Sofias, Hispaania rahvusmuuseumi egiidi all tegutsevas
kaasegse kunsti keskuses, avatud aga Luksemburgi/USA fotograafi Edward
Steicheni (1879–1973) mastaapne retrospektiiv. Piisab, kui mainida,
et olulisimad staarifotod, mille kaudu teame Greta Garbot ja Marlene Dietrichi,
olid tema kui Vanity Fairi ja Vogue’i peafotograafi tehtud.