Madridi raport II

Jaan Elken tutvustab Madridi uusi muljetavaldavaid kunstikeskusi ja ajaloo taaskujutamist.

Neoklassitsistlik ja neobarokne Madridi südalinn, mis niigi muljetavaldav, on paari viimase aastaga saanud jälle oluliste avalikku ruumi laiendavate kultuuriobjektide võrra rikkamaks.

Kui Atocha raudteejaama laiendus lisab transpordisõlmele botaanikaaia mõõtu troopilise taimestikuga talveaia (projekt 1992, arhitekt Rafael Moneo), siis sama arhitekti kavandatud, 2007. aasta sügisel avatud Prado juurde­ehitis – Jeronimose tiib – annab suurmuuseumile uue väärilise peasissepääsu, auditooriumi ja vahetatavate näituste saalikomplektid kolmel tasandil. Kui Rahvusmuuseumi Reina Sofia kunstikeskuse mõned aastad tagasi valminud supermodernne, punase triikraua ja kosmoselaeva hübriidi meenutav juurdeehitis (arhitekt Jean ­Nouvel) on vaatamisväärsus ­omaette, siis Prado uus, diskreetse arhitektuuriga tiib pigem sobitub imperiaalse Madridi massiivsest looduskivist ehitatud paleedega, jättes niimoodi pearõhu ikkagi eksponeeritavatele kunstitöödele ja ajaloolisele peahoonele.

Kui lisada, et vaevalt paar aastat tagasi avati mõnedsajad meetrid eemal ka Thyssen-Bornemisza laiendus ja vahetatavate näituste tiib, ning selle aasta 14. veebruarist on Prado vastas lahti Herzog & de Meuroni kavandatud, kamuflaaž-arhitektuuri parimaks näiteks ­tituleeritud, peaaegu märkamatult kvartalisse trüginud, kuid detailides ekstravagantne (harjatud terasest neoplastiline sissepääs, roostetanud malmvõredest dekoratiivpitsilised välisseinad jne) ning ruutmeetrites hiigelsuur Caixa Forum, ­järjekordne ülitiheda kultuurprogrammiga (kinosaalid, raamatupoed, mitmel tasandil muuseumimõõtu näitusesaalid, kohvikud) avalikkusele tasuta avatud kunstikeskus, siis koos aastavahetusel viieaastaseks saanud La Casa Encendidaga on linna südames nüüd vaevalt ruutkilomeetrisele alale mahutanud ennast kolm täielikult rekonstrueeritud suurmuuseumi ja kaks pankade ning kindlustusseltside instseneeritud kaasaegse kunsti multikeskust, kelle näituseprogrammide kvaliteet milleski muuseumidele alla ei jää. (Muide, juubelit tähistas La Casa Encendida kultuuriantropoloogilise retrospektiiviga “Warhol Warholist”, mis sisaldas ka praktiliselt kõikide tema filmide igaõhtuseid skriininguid, seninähtutest suurim ja huvitavaim Warholi näitus minu jaoks.)

Hispaanias on muidugi iga režiimi aegu avalikkusele palju ehitatud – Franco-aegsed paleemõõtu kroonulikud bussijaamad peaaegu igas linnas räägivad tsentraalsest planeerimispoliitikast ka neil aegadel, kui elatustasemelt Euroopa üks mahajäänumaid oldi ja riik tervikuna kultuurilises isolatsioonis elas. Võib-olla ongi niivõrd jõuline kultuuriehitiste ofensiiv praeguses Madridis sellele vastukaaluks – ei tea küll kusagil Euroopas analoogi.

Selline riistvara on hea investeering tuleviku tarbeks, ja hispaanlastel muidugi on, mida neil pindadel eksponeerida, pärandit ja kogude rikkust arvestades. Massiturist on tänapäeval haritud ja kultuurihuvidega, plahvatuslik elatustaseme tõus paneb kohe-kohe liikuma kümned miljonid mandrihiinlased ja hindud. Vaadake, mis Veneetsias juba praegu toimub!

Prado uues osas avatud Cy Twombly (s. 1928) “Lepanto” (kuni 28. septembrini) on seesama 12 hiigelformaadis lõuendiga sari, mille Harald Szeemann 2001. aastal sellelt USA maalijalt Veneetsia biennaali põhiekspositsiooni keskseks publikumagnetiks oli tellinud. (Et viimaste Veneetsia biennaalide põhinäituse peateljel asuvasse suurimasse saali on eranditult kõik kuraatorid kutsunud modernistliku maalikunsti staarid, seda pole Eesti kriitika mainimisväärseks pidanud.) Praegune näitus on komplekti viimane eksponeerimine enne tööde Brandhorsti muus eumisse Münchenis alaliseks eksponeerimiseks ülesseadmist.

Twombly kunst on säilitanud teatud külgetõmbe ja salapärasuse oreooli, võib-olla sellepärast, et tõelist suurnäitust tema töödest pole juhtunud nägema, senised annused on jäänud liiga väheseks, et küllastustunne tekkida saaks. Lepanto oli teatavasti kuulsa merelahingu nimi, mis 1571. aasta 7. oktoobril Ottomani impeeriumi ja Euroopa n-ö koalitsioonilaevastiku (Hispaania, Veneetsia ja paavstiriik) vahel toimus ja mis Türgi ja islami ekspansionismi tolleks korraks vaigistas. Seega õige tänapäevane ülesandepüstitus kunstnikule, kes kasvas üles Lexingtonis, Virginia Sõjakooli naabruses ja kes 1957. aastast elab alaliselt Itaalias. ­Kuidas Prado tavaturist Twombly versiooni hindab, ma ei tea, kuid tõenäoliselt on Tiziani, Tintoretto ja Veronese Lepanto versioonid loetavamad. Või praegugi Prados avatud Jacques Callot’ ja ­Pieter Snayersi väike valik nimega “Võitlusstseenid” (kuni 28. septembrini), teosed, mis kroonutellimustena kujutavad Louis XIV ja Felipe IV ehk Prantsusmaa ja Hispaania 1635.–1659. aasta sõja lahingustseene ning asetuvad kuhugi topograafilise maakaardi, maastikulise panoraamvaate ja ajalookroonika vahele, kuid pildiruumi ülesehituse seisukohalt on lõppkokkuvõttes ka kultuurilooliselt ülihuvitavad.

Kui 2006. aastal Prados nähtud Picasso juubelinäitus “Traditsioon ja avangard” oli põhiekspositsiooniga tulemuslikult miksitud – niivõrd orgaaniliselt on Picasso omaaegsed ulakused siiski traditsioone tsiteerivad ja kompavad –, siis Twombly näitus räägiks nagu ka millegi olulise katkemisest sõjajärgses modernistlikus maalikunstis, murdepunktist arenguloos. Sari tundub esmapilgul kõrk ja jahe, kuid need dekoratiivseid gobelääne meenutavad lahendu­sed osutuvad süvenemisel siiski kõnekaks. Ka Twombly koloriit on tavapärasest mahlasem, parajalt pusiv ja värviga kritseldav power’iga pintslijoon on jätkuvalt trendikas, rääkimata teadmisest, mida need punase värvi nired ja lahvandused, sisselõiked ja kratsimised sümboliseerivad – kroonikad räägivad kümnetest tuhandetest langenud meestest mõlemal pool, vees hulpivatest rümpadest ja kehaosadest, laevavrakkide ja sõudepaatide aeruavadest pahinal jooksvatest vereojadest.

Seega teadmine narratsioonikoormast, mida maalid justkui peaksid märkima, mis sündmuse tähistamiseks ja mis traditsiooni uuestitõlgenduseks nad justkui loodud on, see on parajalt riuklik kuningas on alasti mäng, kuhu vaataja kaasautorina asetub. Kujutada ja ikkagi lugu jutustada, samas kindlalt mitte kujutades (ikkagi abstraktne kunst!), ja seeläbi ehk rohkemgi kujutades kui visuaalsel kunstil eales jõukohane on olnud – tehke järele, kes suudab. Kuuldused abstraktse kunsti näguripäevadest Lääne nüüdiskunsti kontekstis – järjekordne tuletis, mida meie kunstikriitika regulaarne jälgija peaks justkui tõe pähe võtma – saavad Twombly näitel kindlalt kummutatud.