Magellani pilvest või Werneri kohvikust?
Kumu avamise päeval intervjueeris Urmas Ott Matti Miliust ja küsis: "Kas teie oletegi Tartu vaim?" Ning vastas – nagu tal kombeks – "Mina küll arvan, et te olete Tartu vaim". Vähemasti Urmas Oti jaoks väljendas Milius kõigis oma intellektuaalsetes ja ihulikes kvaliteetides, harrastustes ja arvamustes Tartu vaimu. Eks Ott ole Peda poiss. Sellega tahan öelda ainult seda, et ta pole kogenud Tartus Matti Miliuse Matti Mogu?ina veedetud aastaid, seda vaimu ja fluidumit täna 25 aastat tagasi, KGB ja korralike kodanike piiramisrõngast, kerget hirmu ja jälestuse õhkkonda, mida Ülikooli Vana kohviku fuajees või mõne avaliku luulelugemise lõpus Matti röögitud ropuvõitu luuletused vastutavates õppejõududes või lihtsalt eestiaegsete kommetega inimestes tekitasid. Selle mälestuse taustal pean tõesti imestama, et Milius on nüüd vaimu "aunimetuse" ära teeninud, ning mõtlema, et mida Tartu intellektuaalid sellest arvavad. Kas Tartu vaim on tõepoolest Miliuse-Mogu?i ühte sulanud pale?
Ehk on Tartu vaim hoopis pigem Uku Masingu nägu, keda on peetud kõige targemaks (vähemasti kõige õppinumaks) meheks, kes kunagi Eestis elanud. Kelle eruditsioon oli Udami sõnul määratu ja kes Kaplinski teatel võis nädalavahetusega läbi lugeda terve kohvritäie raamatuid. Kummalisel moel oli Masingul ja Mogu?il erineva intellektuaalse kapatsiteedi kõrval ka sarnaseid jooni. Mõlemad olid võimude poolt tõrjutud, täiesti avaldamatud. Ning kuigi Masingut ümbritses geeniuse oreool, avaldasid vanema põlve tartlased tema suhtes teatud moraalseid kahtlusi. (Miliust peeti pätiks niikuinii). Nende põhjusi avab pisut Lauri Sommer Uku Masingu mullu ilmunud poeemi "Saadik Magellani pilvest" järelsõnas. Nimelt armus poeet endast palju nooremasse naisesse, mis tõi kaasa tema lahkumise Usuteaduste Instituudist ja vahekorra katkestamise mitme vana tuttavaga.
Ja veel üks sarnasus: läinud aastal ilmusid nii Uku Masingu kui Matti Mogu?i luulepärandi viimased raamatud, esimesel kuues köide, teisel kolmas vihik.
*
Masingu "Saadik Magellani pilvest" on ilmselt eesti kirjanduse ajalt ja ruumilt ulatuslikem teos, mis küünib läbi ajaloo ja meie galaktikast välja. Magalhaesi järgi nime saanud pilved – kaks meile kõige lähemal asuvat iseseisvat kääbusgalaktikat – asuvad meist umbes 200 000 valgusaasta kaugusel, mis tähendab, et tänane Magellani luulesõber näeb meid 200 000 aastat tagasi.
Uku Masing kehastub Magellani saadikuks, et selgitada, kas Magellani pilved ei peaks liituma Linnuteega (seal asetseb meie galaktika kese). See, mida saadik maa peal näeb, ei meeldi võõrale sugugi ning nii sünnib Masingu sulest kosmilise pessimismi suurteos.
Teoses leidub unenägudel põhinevaid kujutlusi varafeodaalsest Muinas-Eestist – Masing näib uskuvat varasemaid elusid, muuhulgas elu eesti ülikuna ja Georg Mülleri aegses Tallinnas. Mina-tegelase vaated pärinevad igavikulise, ajas ja ruumis vabalt kondava ränduri elutundest, kelle tugipunktiks Jumal. Surelike maailm on talle surnuteriik, labane ja rumal. On misogüüniat ja puhuti misantroopiatki. Rändur on nördinud oma keha vangistamisest kaasaegsesse aega ja ruumi. Tekstis leiab ka Masingu esseistikast tuttavat poleemikat ning see muudab raamatu ilme puhuti eepilis-traktaadiliseks. Masing ei mana küll 1960. aasta Tartu olusid (siis on teos kirjutatud), vaid pigem uusaega üldse. Näiteks ei meeldi talle indogermaanlased kogu oma maailmakäsitusega ega Darwini arusaam liikide tekkimisest.
Kogu ajalik elu "surma lõugade vahel" on surnud: "Täida lastega maa: surm himustab inimeseliha ja magusa haisu oma sõõrmeisse / pehkivaist laibust kaks meetrit all pinda, mis laip. / Täida lastega maa ja laasta tühjaks nende emade pärast, / naabrinaise maimust suurepärasemat toitu sinu järglane saagu. / Ära küsi ta emalt põhjust, rongaisa siis oled, võõraid eitesid vaatad, /sinu poeg peab kasvama turramaks kõikidest muudest / emaste kallal ja surma lõugade vahel (lk 229)." Nii kirjutab siis Masing rahvuskehandi taastootmisest – kui tsiteerida üht üldarusaadavamat kohta, milles autori pessimismi maisemad põhjused ennast aimata lasevad.
Süvenemise korral võib tema poeetilist taevatelki, mida hoiab püsti maad ja taevast ühendav kosmiline ilmasammas nimega Irminsul, tõsiselt imetleda.
*
Matti Mogu?i luuletusi ei kirjutanud üldse Mogu?i – kes on eksisteerinud ainult luule kehastusena – ega mitte ka valvekoondise töötaja ja underground-masinakirjutaja Matti Milius, vaid hoopis Tartu NAKi liige Priidu Beier. "Mina – metsikuim mehike" on tema 1984. aastal valminud luulekogu trükiväljaanne, 1980ndail ringles see Tartus käsikirjalisena ning aeg-ajalt sai selle tekste kuulda Miliuse elavas esituses. Tegu on Mogu?i-triloogia viimase raamatuga ("Õrn ja rõve" ja "Mina – Eiffeli torn" on juba varemalt trükivalgust näinud). Teos on kaunistatud nostalgiliste fotodega 1980ndate Tartust ja selle tegelastest.
Mogu?i-luuletused kirjutas Beier, kel enda nime kandev raamat õnnestus avaldada alles 1986, Miliusele kui interpreedile, kelle isik sobis suurepäraselt kandma luuletuste lüürilist mina. Ning Milius astus üles, kus vaid sai, ja röökis: "Yks hoor veel üsna nooruke / ei müünud oma keha / vaid oma hingel kuulukse / ta lasi taha teha" ("Avalik luuletus eesti intelligentsile", kogust "Mina – Eiffeli torn"). Või manas Tartu vaimu, mida kehastab Werner täis keelepeksu ja laimu. Tema entusiasm igal võimalusel esineda ja vali röökiv esitusviis panevad tagantjärele mõtlema, et KGB näitas puhuti üles ikka kummalist uimasust. Alles1986 taheti Milius seoses tüliga mehega, kes keeldus teda koos maalidega transportimast, siiski vangi panna (selle kohta on raamatu lõpus kohtudokumendid, milles sisaldub ka suurepärane lause: "Nagu nähtub ka kohtupsühhiaatriline ekspertiisi aktist, on M. Miliuse põhihuviks kunst kollektsioneerimine.")
"Metsikuima mehikese" luuletustes seguneb Miliuse ("Olen kommionu", "Kunstikoguja") lüüriline mina autori omaga. Vahest on siinses kogus Beier rohkem esil (palju pühendusluuletusi sõbrannadele) kui varasemates, kus Mogu?i hääl Priidu üpris haprasse positsiooni seadis: "Sa oled pederast, jälk kiimas persetrukker / nuhk, varas, värdjas, sitakäi ja loll."
Raamat koosneb lihtsameelse vägisõnatseja ühiskondlikest seisukohavõttudest ning pühendus- ning armulauludest. Mogu?i kehastab kõike, mis kommunistide ajal oli keelatud – kord on ta äge rassist, kord kommionu, kord vaps –, aga lõpetab siiski eesti kirjanike halli rodu manavate, autoripositsiooni peaaegu tõsiselt peegeldavate värssidega: "minu tee on okkaline / olla alandatu hääl / rahval kellel pole kohta/ ette nähtud ilma pääl." Samas on ka iroonilisi ja paroodilisi tekste, paroodialuule kullafondi jääb kahtlemata hümn KGB-le: "See seltsimees on meie / julgeolekust / ta tunneb ladnast rahva- / mehe olekust."
Paljude luuletuste puhul võib küsida, et kas mõistab järeltulev sugu, uus kauge seltsimees Mogu?i leegitsevaid ridu, kui ta manab: "kui sa tahad, et sinu pojast saaks mustade peldikupaber / kui tahad, et sinu naisest saaks kanniballide praad". Karta on, et meie tänase poliitkorrektse ajastu jaoks pole need tekstid üldse naljakad ja varsti koputab Beieri uksele rahvamehelik kaitsepolitseinik. Mida see näitab? Mogu?i püsivat aktuaalsust, võimet šokeerida ka demokraatlikus ühiskonnas. Mogu?i: "Jah, olen rassist / ja armastan luikvalgeid naisi / mitte võsabušmaneid / ja Kongo krokodille."
Mogu?i luule on eesti vastupanu-luule mahukaim väljendus. Beier on suur hüperboolimeister ja koomik, oma kaasaegsetest on temaga võrreldav ehk ainult Jüri Üdi.
*
Eelkõneldud neljast tartlasest – Masing, Beier, Milius, Mogu?i – sobib Tartu vaimuks ilmselt kõige paremini Mogu?i, sest tema on vaim. Aga küllap oleks tema luulevaimuks kuulutamine siiski ülekohtune ülejäänud suurepäraste Tartu luuletajate suhtes.
Siiski on "Magellani saadiku" ja Mogu?i-luule kujul tegemist suursaavutustega, "alandatu okkalise häälega" ahistavast ajast ja oludest, kui vaim ei pääsnud kantslisse ega mahtunud Wernerisse. Tähtedeni tõusva karjega. Tartu vaimu justkui nii erinevate ja ometi sarnaste maskidega. Nii Masing kui Beier on mõlemad iroonilised, sisendusjõulised, pateetilised ning turnivad luule väljendusvõimaluste piiridel. Kuigi Masing on rõhutatult igavikuline ja Beier läbinisti ajalik, on neis paljugi ühist. Põhiline ühenduslüli on suur talent.
Uku Masing
"Luule VI. Saadik Magellani pilvest I–III"
Koostanud Eha Masing ja Hando Runnel. Ilmamaa, 2005. 308 lk
Matti Mogu?i
"Mina metsikuim mehike"
Tartu, 2005. 79 lk.
