Mõni nädal tagasi näitas ETV reedesel teatriõhtul Voldemar Panso legendaarset komöödiat "Mees, naine ja kontsert". Maila Rästas mängis seal hellikut, sädistavat armukest. Tema häält ja temperamenti on võimatu unustada.

Teatrilukku kirjutas Maila Rästas (­Aarne Üksküla, Tõnu Aava, Mikk Mikiveri, Ines Aru jt kursuseõde) end ennekõike Tiinana Tammsaare "Inimese ja inimese" lavastuses (1972), Natašana Tšehhovi "Kolmes ões" (1973), Magdana Kruusvalli "Pilvede värvides" (1983). Viimases mängis ta linnastunud täditütart, kes ­abikaasa seisuse tõttu oli sunnitud venelaste eest üle lahe põgenema ning kelle lahkumisvalmidus tekitas kodustes vastakaid tundeid. Maila Rästas mängis Magda raske ja valusa dilemma väga hästi välja.

Pansole olevat meeldinud just sellised naksakad, sarmikad ja elavad tüdrukud nagu Maila Rästas, aga noorukese Maila aukartus õpetaja ees oli kooliajal mäekõrgune.

Läinud aasta novembris, Panso-kooli esimese kursuse kohtumisõhtul Assauwe tornis meenutas haarava jutuvestmisoskusega Maila Rästas muigega suunurgas, et võttis Panso nõuandeid sõna-sõnalt ning läks ükskord külma tuulise ilmaga, mantlihõlmad eest lahti, Toompea mäest üles, et minna elule vastu täie rinnaga, nagu Panso soovitas, külmetas ja jäi haigeks...

Ta rõhutas mitmes intervjuus, et just Panso-aegne Draamateatri õhkkond oma vaimsuse ja kokkuhoidmisega oli talle kõige südamelähedasem ning ligi 33aastase teatrikarjääri jooksul oli tal, millega võrrelda.

1992. aastal, teatrite jaoks keerulistel üleminekuaegadel, koondati Maila Rästas Draamateatrist. Ta kolis linnamelust eemale ning looduse rütmis, rahu ja vaikuse keskel, sai ta lõpuks aega endasse vaadata ja hingerahus ilusaid päevi veeta.