Majandusajakirjanduse seis: kvantiteet ületab kvaliteedi

Indrek Neivelt nurises väljaandes Möte (30.10), et meil puudub klassikaline majandusajakirjandus. Laiade teadmistega tegijaid, nagu Aavo Kokk ja Villu Zirnask, on meil tõesti vähe ning nemad töötavad enamasti muudes valdkondades. Nad kirjutavad rahulikke lugusid, millega ei saa lehte müüa. 

Äripäev on küll värvilt roosa nagu Financial Times, kuid tema esikaas meenutab kõmulehe oma – rõhumaks putka-müügile, mida Äripäeval ju palju pole. Muidugi ei meeldi poliitikutele ega ettevõtjatele ärapanemine. Konkurendi üle irvitada on lahe, kuid järgmisena võid ise tule all olla. Nii nad siis kiruvadki ajakirjanikke. Seda enam, et Äripäeval on tihti kogenematu kaader, kes ei jaga matsu. Äripäeva tuleb aga kiita, sest kui nad teemast kinni võtavad, siis sakutavad nagu buldogid. 

Teatav kogus tõtt on väites, et meedia võimendas buumi. Kui päevast päeva tambitakse rahvale pealuu sisse, et nn kvaliteetkinnisvara ei saa odavneda, siis jääb see külge. Kuid väga palju on kinni ka inimeste hinges. Nobeli preemia võitnud Vernon Smith tegi katse, kus inimesed kauplesid virtuaalsete aktsiatega. Kauplemine kasvas üle mulliks, mis läks lõhki. Siis alustasid nad uuesti, tekitasid järgmise mulli ja siis järgmise... Uued mullid tekkisid üha kiiremini.

See tekitab küsimuse, et kui me ei õpi oma vigadest, kas siis tasub ajakirjandust süüdistada. Seda enam, et isegi Äripäev hoiatas kriisi eest, kuid talle omases stiilis, mis tõi kohe kaasa ettevõtjate ja poliitikute kirumise: hirmutavad rahvast!