Major Lazer “Guns Don’t Kill People… Lazers Do”
See plaat algab päikese käes uimleva psühh-kitarrivenitusega,
kõrval hobuse kabjaplagin. Ja lõppeb lastekoori viiesekundilise
ja rõõmsa “yeeeeeyga”, mis on peaaegu identne
lastesaate “Kõige suurem sõber” tunnuslaulust tuttava
“heiga”. Nimetatud kahe minikaadri vahele jääb
pöörfi suveplaat: kirev värvilisi pilte täis
koomiksiraamat, kus on küllaldaselt seksi, armastust, vägivalda,
narkootikume, absurdi ja koomikat, ootamatuid pöördeid ja
kõrvalstoorisid. Lõbus, äkiline ja paiguti sümpaatselt
jabur eksootiline muusika.
Major Lazer on midagi, mille peale tulid
M.I.A plaatide tegemisel sõbrunenud autoriteetsed DJd ja produtsendid
Diplo (passis: Thomas Wesley Pentz; kodumaa: USA; kodustiil: baltimore,
ühtasi Brasiilia peomusa baile funk populariseerija) ja Switch (passis:
Dave Taylor; kodumaa: London; kodustiil: fidget house) siis, kui
jõlkusid Jamaical mööda reggae-pidusid. Kogetud
atmosfäär ja helid ahvatlesid mehi looma just selliste pidude
panemiseks sobivat muusikat.
Veidi uue näo ja olekuga.
Muusika illustreerimiseks mõtlesid nad välja koomiksikangelase
Major Lazeri – eks-sõduri, kes armastab jõhkralt pidutseda,
kolle ning vampiire tappa ja muidu ohtlikult elada. Välja arvatud kaks
lugu – argine autotune-kaagutamine “Keep It Goin’
Louder” (vokaalidel Nina Sky ja Ricky Blaze) ning kurjakuulutavate
kitarridega, kuid suvaline “Lazer Theme” (vokaal: Future Trouble)
–, on kõik lood nii suveräänselt head (nii plaadi
siseses kui välises kontekstis), et ilma värvilist piltideta
muinasjuttu jälgimata on album isegi mõnusam.
Produtsendid Diplo ja eriti Switch on suured efektide meistrid,
dünaamiliste rütmide sepistajad, kes ei pelga ära esialgu
uskumatult jabura ja rumalana tunduvaid ideesid, milles on lõpuks sees
nii ürgne transs kui digitaalne tulevik. Ma ei ole küll
kõikide nende Jamaica reggae-häälte (Vybz Kartel, Jah Dan, Mr.
Evil, Mapei, T.O.K, Ms Thing, Amanda Blank, Einstein jne jne) omapärade
spetsialist, kelle nad Bob Marley poolt Kingstoni püsti pandud stuudiosse
laulma kutsusid, kuid jääb mulje, et nad on palunud
külalisvokalistil mikrofoni taga sõgedaks minna ja suud
gümnastiliselt ning koomiliselt väänata.
Kui paiguti
seikleb Major Lazer juurte lähedase reggae-taustal, siis sageli on album
žanriliselt haaramatu – segu nii baltimore’ist, baile
funk’ist, elektrost kui fidget’ist. Ja detailide ja taustahelide
saladuslike mõjude tundjatena ei õnnestu Diplol ja Switchil igav
olla. “Guns Don’t Kill People...” kiliseb ja koliseb, roomab
ja möliseb, on nii lõtv kui karm, lõbutseb ja
lõbustab. 9