17.04.2002, 00:00
Maksim Gorki ainus ülikond
“Kas te teate, Vladimir Iljitš, et Maksim Gorkil on ainult üks
ülikond?” küsib Wells. – “Kõigil on praegu raske, ka Gorkil,”
vastab Lenin õpetlikul toonil. “Aga mitu ülikonda teil on?” – “No
nagu igal korralikul inimesel … kümme, võib-olla kaksteist,”
ütleb inglane enesestmõistetavalt.
Stseen lõpeb nii, et
inglise kirjanik Herbert George Wells lahkub vasakule ära ja
Vladimir Iljitš ohkab teatraalselt: milline filister, milline filister.
Lugu
on mulle meelde jäänud mingist keskastme vene keele õpikust.
Küllap oli see kellegi näidendi adaptatsioon, aga mälu
järgi tsiteerimine peaks muinasjuttude puhul kohane olema, sest mida muud
meile siis tollal Leninist räägiti.
Kindel on aga see, et 1920.
aasta septembris saabus Wells Maksim Gorki kutsel näljasesse Peterburi. Ta
elas Gorki hiiglaslikus korteris, kus leidis nälja ja tšekistide ees
leidis varju hulk kunstirahvast ja isegi suurvürst Gavriil
Konstantinovitš. Igatahes oli Gorki Euroopas tuntud suurus ja Wellsile oli
täitsa arusaamatu, kuidas võib maailmakirjanikul olla vaid üks
ülikond.
Võõras on see mõte meilegi. Kas te
kujutate ette, et Berliini või Londoni lugejatehulgad võiksid
huvituda eesti kirjanikust, kellel on vaid üks (Baltmani?) ülikond?
Muidugi pole küsimus niivõrd ülikonnas, kuivõrd
tarbimisharjumustes üldse. Inimene, kellele meie naudingud tundmata,
tekitab võõrastust. Ta ei kuulu meie sekka ning kuidas oskab ta
siis midagi olulist öelda meie elu kohta. Kas võib mõni
rumeenia kirjanik, kellele on täiesti tundmatu kaubamärkide
imagoloogia, jagada meie moraali ja püüdlusi?
Mulle jutustati
ühe kuulsa eesti vaimuinimese endisest naisest, kes Ameerikast üle
aastate Tallinnasse maha jäänuid vaatamas käis. Ta olevat
lasnamäelasi väisates siiralt imestanud: täiesti uskumatu,
millises tingimustes inimesed elavad. Inimesed, kelle hulka ma
kuulusin.
Kord istusin ühes söömise-joomise žüriis
mööda Läänemerd libiseval laeval. Laudkond, kes pidi head
ja paremat pruukima ja selle eest punkte panema, koosnes enam-vähem
kõigi Põhjamaade esindajatest. Ja siis ütles veinist
tundeliseks muutunud lauanaaber mulle otsa vaadates, et kas pole tore, et me
kõik oskame omavahel inglise keeles suhelda ning saame aru, mis hea on.
Ta ei ilmutanud vaimustust selle üle, et Eestis valitseb demokraatia, vaid
avaldas tunnustust, et säherduse taasleitud maa esindaja omab
maitsenaudingust enam-vähem samasuguseid teadmisi ja kujutlusi kui
eurooplased. Kas inimlik solidaarsus põhineb tänapäeval
tõesti naudingute sarnasusel?
Vikerkaares nr 2–3 ilmunud Robert
Darntoni essee “Euro-meeleseisund” kirjeldab 18. sajandil tekkinud
Euroopa-identiteeti. See oli rahvusülene ja põhines
valgustusfilosoofial. Võtmesõnaks kujunes “maitse”, selle
rõhutamine tähendas mõistusele rõhumist.
Ühiskondlikuks ideaaltüübiks kujunes džentelmen ning see
tüüp tagas nõudluse tärkavale luksuskaupade ärile.
“Londoni, Stockholmi ja Budapesti daamid tutvusid viimaste moodidega
nukkude kaudu, mida Saint Honore tänava õmblustöökojad
igal kuul välja saatsid. Maitsmismeel sai kõikjal hea koolituse
tänu traktaatidele uuest kunstist, gastronoomiast, ja uutele toitudele,
nagu pralineed (Praslini hertsogi laualt) ja majonees.” Avaliku arvamuse
keskpunktiks kujunes õnneidee. “Eurooplased hakkasid uskuma, et nad
peaksid maapealset elu nautima /---/. Majanduskasv muutis tarbekaubad
keskklassile taskukohaseks. /---/ Uusrikkad käisid härrasrahvaga
läbi poodides, kus hakkas maad võtma uus tarbijakultuur. I
segi käsitöölised ostsid mõnikord endale uuri ja kandsid
mõõka. Isegi teenijatüdrukutel oli mitu kleiti.”
Niisiis
pole viisipärasel tarbimisel ja haritud maitsel põhinev
ühistunne mingi tänane leidus. Ja on päris loogiline, et Euroopa
Liidu identiteedi aluseks on rahvusülene haritud ja viisakate (valgustuse
kütkestavaim joon, ütleb Darnton) džentelmenide solidaarsus, kes
oskavad kõnelda üht ühist keelt (valgustusajal oli selleks
prantsuse, nüüd inglise keel), aga omavad mitut ülikonda. Nad
teavad, mis olukorras üht või teist kanda, ning võpatavad,
kui keegi katsub Chateuabriand’i juurde Liebfraumilchi tellida. No mida sa
niisuguse inimesega räägid, nii käitub ainult vene spioon
Bondi-filmist.
Me tajume enda ümber pidevalt, kuidas “normaalsel”
tarbimisel ja elustiilil põhinev eurooplus võtab võimust
rahvusidentiteedi üle. Eesti Chablis’-sõbral, on prantsuse Chablis’-
sõbraga enam ühist kui rahvuskaaslasest salaviinajoojaga.
See on
tõsi, aga mitte kogu tõde. “Ma armusin temasse, avaldasin talle
armastust, ja minu tungival pealekäimisel saabus öö, mil ta
hääletult nagu vari libises läbi Gorki ülerahvastatud
korteri minu sülelusse,” kirjutab Wells mälestusteraamatus “H. G.
Wells in Love” (vt Tanja Alexander, “Lapsepõlv Eestis”). Jutt on Mura
Benckendorffist, femme fatale’ist, keda Wells pidi kiivusega heideldes
jagama oma ühe ülikonnaga kolleegiga veel 16 aastat, Gorki surmani.