Mälestusi Gerardist

Disainer Kristjan Mändmaa esitleb oma õpetajat Gerard Ungerit, kes pidas äsja Tallinnas menukaid loenguid.

Vaevalt tavainimene selle peale mõtlebki, ent iga ajalehest, raamatust või arvutiekraanilt loetud kirjatähe on ju keegi kujundanud. Vaadake mõnda neist tähtedest lähemalt – ilmneb ootamatult keerukas konstruktsioon: hulk üksteise otsa lükitud nurki, kaari, konkse, paksendusi. Probleeme lisab asjaolu, et eemalt vaadates peavad tähed moodustama ladusalt loetava rea. Varem lõigati tähed tinasse, tänapäeval luuakse neid arvuti abil; protsess ise aga ei näi olevat kaotanud midagi oma komplitseeritusest.
Miks mõjuvad mõned kirjad veel tänagi värskete ja ajatutena (tänu arvutite võidukäigule maailmas üldevinud Times New Roman pärineb näiteks 1932. aastast), teised aga vananevad juba paari hooaja järel? Miks osa kirju moodustavad ka väikses mõõdus ja tihedate ridadena kergestiloetava terviku, teised aga kõlbavad heal juhul vaid pealkirjades kasutamiseks?
Need on probleemid, millele tüpograafid – Gerard Unger sealhulgas – oma aja pühendavad. Kui need kellelegi elukaugeina näivad, siis proovige seda Ungeri juuresolekul mainida! Vastuseks kuulete paaritunnise loengu sellest, kuidas ühe või teise ajalehe tiraaž on tänu õnnestunud kirjavalikule plahvatuslikult kasvanud või kuidas liiklusmärkidel kasutatavate tähtede parem loetavus aitab säästa aega ning isegi elusid…

Kohtasin Gerard Ungerit esimest korda eelmisel aastal Amsterdamis graafilist disaini õppides. Rõhutatult tänapäevases Rietveldi Akadeemias paistis ta teiste õppejõudude seast kohe silma. Tänu oma laitmatuile käitumismaneeridele, lihvitud aristokraatlikule inglise keelele ning konservatiivsele riietumislaadile mõjus Unger akadeemia hallide seinte ja üldiselt boheemliku keskkonna taustal esmapilgul külalisena mõnest teisest, kaugest maailmast tulvil elu kuldseid hetki.
Tema loengutest aga vaimustusin korrapealt. Ning ega ma üksi – need olid ühed kooli populaarseimad. Rõõmuga kuulasid ka kõige kontseptuaalsemad projektikunstnikud-installeerijad Ungeri elegantseid passaaže neljaharulise kahvli revolutsioonilisest tähendusest disainiajaloos või sellest, kuidas üha kasvav kuritegevus on otseselt seotud trükitähtede kasutamisega lasteraamatuis (lihtne: nimelt on n-ö “konksudega” antiikva-kirjad oma suur- ja väiketähe vaheldumisega palju selgemini loetavad. See hõlbustab nende meeldejätmist, mis omakorda vähendab laste arvu, kes õppimises teistest maha jäävad, mis omakorda väldib nende sattumist tagapingi probleemsete laste ja hiljem potentsiaalsete kurjategijate hulka).

Mängleva kergusega mõistab Unger tuua kummalisi paralleele ning esitada tuntud teemat täiesti uue nurga alt. Tema käsitluses tõuseb tüpograafia graafilise disaini spetsiifilise kõrvalharu seisusest ning saab oluliseks vahendiks meid ümbritseva maailma tajumiseks ja mõistmiseks.
Gerard Ungeri kui õppejõu võlu – on ta ju aastate jooksul olnud Rhode Islandi, Stanfordi, Readingi, Haagi, Utrechti, Amsterdami jt maailma tuntuimate kunsti- ja disainikoolide professoriks – seisneb tema universaalsuses. Teoreetilised teadmised on praktikaga suurepärases tasakaalus. Ise peab ta end esmajärjekorras siiski graafiliseks disaineriks. Tänu pikaajalisele kogemusele igapäevase disainitöö vallas ning tegelemisele lausa uskumatult keeruliste projektidega (näiteks uue infosüsteemi loomine Hollandi liikluskorraldusele) on Unger kindlasti enam kui pelgalt teoreetik. Teisest küljest võimaldavad tema otse fanaatiline kiindumus tüpograafiasse (kirjakunsti) ja selle ajalukku, tema laialdased teadmised selles vallas näha ka praktilist disaini tavalisest avarama pilguga.
Igale Ungeri õpilasele saab peagi selgeks, et teda võib täielikult usaldada. Tudengeid suunab ta ülima delikaatsusega, isiklikku nägemust peale surumata. Nii nagu see on Hollandi ja paljude teistegi maade kunstikoolides tavaks, on õpetamine teekond, protsess, mille käigus õppejõud õpib vähemalt sama palju kui tudengid. Konkreetselt hindamiseks väljariputatav töö ei olegi nii oluline kui see, mismoodi selleni jõuti. (Loogiline: rõõm tulemuse üle on üürike, tegevusest lähtuv nauding/stress aga täidab kogu elu.)
Samuti selgub Ungerit lähemalt tundma õppides, et tema inglasliku väärikuse taga peitub tegelikult hoopis hollandlipäraselt lustiline ning mässumeelne otsija, kes proovib asju igal juhul “teistmoodi” teha. 1960ndail, tudengina sellessamas Rietveldi Akadeemias, kus ta nüüd ise loenguid peab, leidis Unger isegi kooli üliradikaalses õhustikus (peale metsikute häppeningide korraldati aktiivselt Vietnami sõja vastaseid demonstratsioone, tegutsesid marksistlikud ringid) seda, mille vastu mässata. Nimelt oli toonaste õppejõudude kindel seisukoht, et ükski disainer ei tohiks tööd teha reklaamiagentuuris, kuna kommerts lämmatab kunstniku vaba vaimu kiiresti. Seetõttu asus Gerard Unger pärast lõpetamist kohe tööle reklaamibüroosse… et sealt paari aasta järel siiski lahkuda – põhjuseks loomulikult kunstniku vaba vaimu ahistav töökeskkond. Kaasa aga sai ta hulga hindamatuid kogemusi.
Ka Ungeri “inglispärasus” tulenevat ta enda sõnul osaliselt sellest, et ema soovitanud tal lapsepõlves tungivalt vene, isa aga saksa kirjandust lugeda. Loomulikult valis ta kolmanda võimaluse.
Tänaseks on Gerard Unger rajanud hästitoimiva isikliku disainibisnise. Ta ise räägib naljatamisi, et niipea, kui ta mõne suurema projekti lõppedes natuke hinge tõmmata saab ning viimaks ometi oma kontorit reklaamiva kodulehekülje internetti otsustab riputada, jääb see töö alati katki, sest vanamoodsast faksimasinast rullub kräginal välja järjekordne hiigeltellimus.

Ta on loonud rea tänaseks ülipopulaarseks saanud kirjatüüpe. Näiteks Ungeri fonte Swift (1985) ja Gulliver (1993) kasutavad väga paljud maailma suurimad meediaväljaanded (USA Today, aga näiteks ka soomlaste Taloussanomat). Lisaks on Unger kujundanud raamatuid, ajakirju, albumeid, plakateid, postmarke, münte, tegelenud ruumikujunduse ja disainikonsultatsioonide andmisega.
Eestit külastas Gerard Unger allakirjutanu kutsel ning tänu Eesti Kunstiakadeemia ning Euroopa Liidu Erasmus-programmi lahkele abile. Ta pidas Kunstiakadeemia saalis 17.–19. jaanuaril kolm loengut ning korraldas workshop’i.