Mälulünk suurlinnas
Äripäeva hommik. Klassikaline, kolme käimla ja duširuumi ning omaette sissekäiguga kolmekorruseline häärber Londoni vaikses äärelinnas. Kõrval on kümned ja sajad täpselt samasugused majad. Põrnitsen telekast VH1 hommikuprogrammi. Tuttav nägu, tuttav liikumine ja tuttav meloodia... mis ta nimi oligi?
"Kuule, kes see laulab?" hüüan sõbrale, kes köögis võileibade kallal nikerdab. Sõber vaatab. Muidugi ta teab seda nägu, seda rütmi ja meloodiat. Aga meelde ei tule tallegi, kes. Krt, mingi mälulünk. Millest? Ja üleüldse, mis toimus?
Meenutan
Tõsi, ma pole stiilifriik. Ei tunne moodi ega jälgi trende. Jah, ma pole varem Londonisse sattunud.
Kuigi võiks arvata, et esmakohtumine kireva metropoliga võtab jalad nõrgaks, ei alanud päev sugugi halvasti.
Mingitel segastel asjaoludel satun lõunapaiku messikeskusse, mis on suur nagu (kui pisut liialdada) Rakvere linn koos vallimäe ja lihakombinaadiga. Keskuses on turismimess, mis, tõsi küll, sel ajal, kui kohale jõuan, end vaikselt kokku korjab. Siiski, Nicaragua esindus kingib mulle meeneks vahtplastist värvilise linnu. Tore meene. Eesti esitluspinnal jagatakse õlut. Meie naabruses vilkuv Leedu esitlusvideo ütleb enesekindlalt, et Leedu ongi Baltikumi tiiger. Muigan, aga ei hooli. Joon veel õlut. Miks on nii, et Eesti esindusõlleks on iseloomutu plekkpurgi A. Le Coq, mõtlen.
Lahkun messikeskusest siiski omal jalal. Otseteed pidi Rolling Stonesist ammuilma jalga lasknud, aga ikkagi legendaarse bassimehe Bill Wymani kõrtsi Sticky Fingers. Olete te seal käinud? Käige ära. Biifstek, friikartulid ning õlu. Lihtne, labane, ebatervislik ning kallis. Aga piisavalt maitsev. Seintel ripub vastu suur osa Rollingute ajaloost, kõlaritest kostab vaid Mick Jaggeri laul ning tundub, et kohe-kohe astub peremees Bill uksest sisse. Hea koht keskea poole kihutava rock'ipeeru jaoks. Aga mittepiisav selleks, et mõista, miks on mul järgmisel hommikul lünk.
Ka selles, et ma pool tundi pärast Wymani juurest lahkumist taas laua taga istun, pole midagi liiga erilist. Londonis lihtsalt on tore süüa. Öeldakse, et kui iga päev käia Londonis eri söögikohas, ei jõua elu lõpuks neid kõiki läbi käia.
Paraku ei ole Vietnami söökla, milles ma nüüd istun, tasemel. See-eest üks eestlane me seltskonnas kõnetab vietnamlannast ettekandjat eesti keeles. "Tooge mulle õlut," hõikab ta muheledes. Vietnamlanna toob. Eestlane on rahul.
Kui parafraseerida klassikut, kohtab igas maailma suurlinnas eestlast, kes arvab, et eesti keeles laiamine on cool.
Miks küll on mul piinlik?
Aga õhtu tahab jätkamist. Asjatundjad teavad, et ööklubid asuvad linnaosas nimega Soho. Esimesse neist mind ja mu häid sõpru sisse ei lasta. Turvamees ütleb keerutamata: "Teate, seal sees on niigi liiga palju mehi." Meeldiv otsekohesus.
Järgmisse klubisse lastakse meid sisse, kuid turva hoiatab: "Täna õhtul on meil electronic music party!"
Mis seals ikka. Usun, et poleks tagasi põrganud ka siis, kui klubis oleks toimunud Saksa õllelaulude karaokeõhtu.
Ühele ligemale kahesajakilosele turvale, kes meid möödaminnes läbi kombib, meeldib samuti, et just tema valvatavasse klubisse tuleme.
Seitse naela sissepä äsu ja neli naela õlle eest. Laval teeb kahemehegrupp Depeche'i stiilis musa. Tundub, et mitte halvemini kui kuulsad kaasmaalased.
Peldikus pakub üks afroinglane võimalust piserdada lõhnavett. Loobun.
Aeg läheb, õlu kulub, bänd lõpetab. Õhtut jätkavad diskorid. Hästi jätkavad. Väga hästi.
WC-mees ulatab seebi, kui käsi pesen. Tahab ta raha, mõtlen. Labane. Ei anna!
Ma ei tea täpselt, millal sattuvad klubisse need kaks piigat. Aga äkki nad on keset tantsuplatsi. Blond ja punapäine. Üks sinise, teine rohelise kleidiga. Stiilsed. Tapvalt stiilsed, hindab mu neis asjus tegelikult üpris tundetu pilk. Nagu vana Burda kaanelt maha hüpanud välismaa naised nõukogude argipäevas.
Sellest momendist mõistan täiega, miks trenditeadlased aiva Londonit kiidavad.
Ent üks asiaatlike näojoontega piiga, kes esitleb end aga kui näitlejat Mehhikost, ning tema kamraad, lootustandev režissöör Londonist, ei lase paraku pikalt metropoli trendiilmutusi jälgida. Pärast põgusat viisakustevahetamist pakub režissöör nuusutada väikest pudelit. Ja ma nuusutan. Nagu pubekas, kel uudishimu käib üle mõttetegevusest. Ei kõhkle ega juurdle. Kerge kloor kraabib ninalage. Ja siis, hopp! Juhhuuu! Karjun kui täkku täis kauboi. Muusikalaks, mis mind niigi tublisti on raputanud, teeb seda nüüd topelt. Tahaks korraga rääkida, tantsida ning DJ asemel plaati keerutada. Tegelikult istun paigal kui kuju ja ei tee midagi. Särts kaob peast. Küsin lootustandvalt filmilavastajalt süüdimatult veel ühe ninatäie. Taas ärkab kauboi mu sees.
Filmimaailma tulevikumees ütleb, et tegemist on legaalse kraamiga, mis saadaval igas hästivarustatud sekstarvete kaupluses.
Ööklubi kainestavad laetuled süttivad, muusika lõpeb, pidu on läbi. Märkan, et põrandal on pahkluuni mingit tarbesodi. WC-mees on oma kraami kokku korjanud ja teeb minekut. Mehhiklanna ja tema poiss on haihtunud. Pidu on tõesti läbi.
Ööbussi lõpp-peatus on peaaegu seal, kus mina ja mu head sõbrad elame. Kogu tee olen maganud. Varjan rinnale tekkinud mõõduka ilapleki käega ja astun välja. Uulitsale. Kui koju jõuan, tõuseb suurlinna kohale asjalik hommik.
Õhtul
"Madonna, kurat!" hüüatab sõber, kui pärastlõunal metrooga jatsuklubisse sõidame. Ta räägib sellest hommikusest videost, mida me mõlemad teadsime, aga kumbki ei osanud öelda, kellega tegu. Usume, et süüdi ses mälulüngas on too kloorilõhnaline legaalne kraam, mida perspektiivika filmilavastaja pihust nuusutasime. Mõistlik inimene, kui nüüd järele mõelda, sellise jamaga enda tervist ei rikuks. Aga mis seal enam. Õhtuks on mäluga asjad enam-vähem korras. Õhtul on jazz.
