Lõputu kohvijoomine: Ettekandja (Laine Mägi) ja Stammkunde (Lembit Ulfsak) kontrollivad sigarettide värskust. Teet Malsroos
 “Lõputu kohvijoomine”

Autor Madis Kõiv.

Lavastaja Priit Pedajas.

Mängivad Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Taavi Teplenkov, Tõnu Oja, Maria Avdjuško, Laine Mägi jpt.


Eesti Draamateater Heliose kino saalis, Sauna 7.


“Lõputu kohvijoomine” ongi ennekõike lõputu kohvijoomine, kõrvale maitsev vein ja sigaretid, kuulujutud ja kõlakad, võimuvahetused ja pommiplahvatused, flirt, poeesia, ning kõige muutuva kiuste endaks jäämine. Toodagu aga veel üks kuum kohv, härrale samuti. Ja võetagu istet.


Ühe kohviku loost kasvab üldistus ühe rahvuse looks. See ei ole suur narratiiv, see on kimp väikseid ajalikke vestlusi, mis juuripidi ometi igavikus ja müütides kinni. Vaimude tund kultuurimäluga peaosas. Werneri kohviku suminast kerkivad esile Eesti omaloo arhetüüpsed kujud – on Stammkunde, ankur ja majakas. Kõigutamatu kohvikurääbis. Temas on uudishimu ja mõistatahtmist, aga rohkem kui keegi teine on just tema see, kes leiab, et tassi aromaatse kohvi ja klaasi maitsva veini jaoks peab inimesel alati aega olema. Olgu või maailmarevolutsioon pooleli. Ja Stammkunde ei tunne ka hirmu – seda abstraktset hirmu, mida Peeter Simm oma “Ideaalmaastikus” nii veenvalt on kujutanud.


Kohvikuhämaruses kohtame ka napisõnalisi hallides mantlites koputajaid, alati joviaalseid poeete, on üks kõhn mees, kelle katkendlikust jutust on raske aru saada, kuid kelle allaandmist saatusele on valus vaadata. On mässava loomuga mehi, kes tahavad muuta. Aga on ka neid, kes lasevad ennast muuta, kaasajooksikuid ja kameeleone – kuidas võim, nõnda vaim. Kas tohime meie neid erinevaid ellujäämisstrateegiaid siis endisaegsetele ja kaasaegsetele pahaks panna? Üht teed teisest paremaks pidada?


Stammkunde (Lembit Ulfsak) valdab perfektselt Kõivu kordustest tiheda teksti väiksemaidki nüansse – nauditav on jälgida, kuidas ta loob atmosfääri, milles pinge ja rahu on täielikus harmoonias. Jaan Rekkor Uustulnukana on samast klassist mängija, nagu ka Tõnu Oja Kõhn Mees. Näiliselt kergelt loodud fluidumi lööb kõikuma Maria Avdjuško Ettekandja. Väliselt sobib ta täiuslikult Werneri püsikundede kultuurimälupildiga pikast ja kõhnast teenindajast, kuid tema kehakeel, intonatsioongi reedavad sisemist ebakindlust antud tüpaaži tabamises. Teine Ettekandja Laine Mägi kehastuses on hoopis tugevamast puust. Võimalik, et eksin, kuid minu kujutluses on antud lavastuse kontekstis Ettekandjad, nagu Stammkundegi, usaldusväärsuse ja turvalisuse, püsimajäämise essentsi kandma määratud, mis sest, et soengud ja põlled, raha ja töökeel ajas muutuvad.


Muidugi on kohati verbaalset pingpongi koormavalt palju, ja kolme tunni jooksul muutub pealkirjas rituaalse “kohvijoomise” kõrval üha aktuaalsemaks too pealkirja esimene pool – “lõputu”. Kahju hakkab ka suuremast osast näitlejaist, kes aina kostüüme vahetavad ja riidepuu ebarentaablis rollis pause välja kannavad. Utreerin, muidugi, kuigi tõde pole väga kaugel – mõni noor näitlejanna saab tõesti vaid oma perfektsetes mõõtudes keha üha uute ja uute ajastutruude aksessuaaridega ehtida ning, kohvitass peos, lavasügavuses tulipõnevat seltskondlikku vestlust pingutatud naerupahvakutega illustreerida.


Ometi on see lavastus Vabariigi juubelisündmusi seni valitsenud läila rahvusromantilise peavoolu üks intelligentsemaid ja üldistusjõulisemaid kõrvalekaldumisi.


“Lee krüübe”

Autor Peter Shaffer.

Lavastaja Priit Pedajas.


Mängivad Kersti Kreismann, Maria Klenskaja, Hilje Murel, Guido Kangur.


Kui palju võiks või peaks “Leekrüüpe” tänasel vaatajal olema kasu teadmisest, et Maria Klenskaja on oma kauni karjääri jooksul juba jõudnud mängida Eesti Draamateatris Kersti Kreismanni vastas elava fantaasiaga ekstravertset giidi Lettice’i ning pisut hiljem Vene Draamateatri samas lavastuses kuivikust muinsuskaitseametnikku Lottet. Kahe primadonna initsiatiivil on “Leekrüübe” nüüd taas laval, ning osad vahetatud – Kreismann Maria Stuarti punase parukaga pannkooginäolistele turistidele Inglismaa kõige igavamas majas ringkäiku korraldades fantaasiahobusel kapata laskmas ning Klenskaja temale migreenihoogude all kannatava vanatüdrukuna päitseid pähe tõmbamas. Duell kahe daami vahel on hoogne. Heas mõttes traditsioonilisele näitlejateatrile toetuva tüki muudavad aktuaalseks ka pärismaailmas aset leidvad koledad koondamised, kolearhitektuuri vohamine ja koledatel aegadel ikka pead tõstev nostalgia “vanade heade aegade” järele. Ja Shafferi tekst omakorda on duell erinevate võimupositsioonide (süüdistaja-kaitsja, tööandja-töövõtja, näitleja-publik), jutustamise viiside, fakti ja fiktsiooni, ideaali ja tegelikkuse vahel.


Kaks naist, kes polegi nii erinevad, kui esialgu arvata lastakse, elavad oma frustratsiooni välja rollimängudes, mida hõlbustab, kuid mida kindlasti mitte ei tingi, väike rüüpamine. Lootust annab, et võitluseta neis mängudes ei alistuta, ja kui ka kukutakse, siis aetakse end uuesti püsti, pühitakse põlved tolmust puhtaks, klopitakse enesehaletsus mantlilt maha ja avastatakse enda ees rajad, mida ongi tahetud käia, kuid mida pole varem olnud mahti märgata.


*

Mõlemad näitemängud sobivad sinna hoolimatu omaniku poolt unarusse jäetud Heliose kinosaali hästi. Kunagisest hiilgusest on järel hallitus ja rooste. Vana ja vahvust täis aega ning ilusat arhitektuuri taga igatsev “Leekrüübe” ja püüdmatut stoilist rahu, retsepti kärsitusele ning hingeselgust otsiv “Lõputu kohvijoomine” ei ole küll tekstidena teab mis poliitilised, kuid nende kavva võtmine ja Heliose saalis mängimine iseenesest on tubli poliitiline samm. Werner elab Tartus uut elu. Kas jõuame ära oodata ka Heliose taasavamise?