Manic Street Preachers “Journal For Plague Lovers”

Ärakadunud bändiliikme tekstidele valmistatud muusika.

Manic Street Preachers

“Journal For Plague Lovers”

(Columbia)

Manic Street Preachersiga on see lugu, et nad on eeskätt olnud poos ja poster ning alles seejärel bänd, kellel on need ja need laulud ja just see- või teistsugune muusikaline kõneväärsus. Muusika on neil tihti olnud ainult imagoloogiliste hoiakute koondav illustratsioon ning halvemal juhul see pelgalt õõnestas seda, mida MSP rock’i mütoloogia ja tõeliste väärtuste kohta öelda tahtis. Manics on niisiis olnud bänd, kes rääkis liiga palju ja mängis korralikku keskeltläbi igamehe-rock’i sinna juurde.

Uus kauamängiv pole öeldu valguses tegelikult halb. Et plaadi tõukejõuks on valitud tekstid bändi kaduma läinud liikmelt Richey Edwardsilt pole küllap nii oluline fakt kui produtsent Steve Albini kaasalöömine. Ehkki puhtmuusikaliselt ei löö ta bändi harjumuspärasel kõlakultuuril samuti jalgu alt ära. Käredam on “Journal” ehk jah, ja vähem poleeritud, vähem ka sentimentaalne kui bändi mõni viimastest plaatidest, ent lõppkokkuvõttes on MSP varemgi kohatud ambitsioon võimendada postpunk-energia staadioni-rock’i mõõtmeteni endiselt alles ja toimiv.

See võib tähendada lihtsalt arvestatavaid rock-riffe, nagu “Peeled Apples” ja “She Bathed Herself In A Bath Of Bleach”, kuid kui keegi arvab, et Albini osalus tõstis kuidagi Nirvana-faktorit bändi muusikas, siis pigem tunduvad lähemale tulnud olevat Rolling Stones, Guns’N Roses ja isegi Jon Bon Jovi (viimase avastasin laulust “Me And Stephen Hawking”). Ja mitte ainult nemad – “Virginia State Epileptic Colony” teeks justkui midagi Stranglersiga ja Nicky Wire loureedlikult lauldud lõpulugu “William’s Last Words” Velvet Undergroundiga. See kõik ei anna kokku plaati, mida ma tahaks suve jooksul palju kuulata, aga midagi ta ikkagi annab...

6