Manipuleerija päevaraamat

Briti stiilne thriller võlub näitlejameisterlikkusega, kirjutab Margit Tõnson.

“Notes on a Scandal / Ühe skandaali märkmed”
Režissöör Richard Eyre.
Osades Judi Dench, Cate Blanchett, Bill Nighy jpt.
Kobarkinos alates 9. märtsist.

Zoë Helleri bestselleri põhjal lavastatud thriller’i “Ühe skandaali märkmed” plakat meenutab peegelpilti Pedro Almodóvari filmi “Räägi temaga” afišist. Esiplaanil noore naise profiil, tagaplaanil punase valgusega markeeritud vanem daam. Kirg on igal juhul vaimuna kohal. Kui aga Almodóvari kangelannade juures oli rääkimine kõigile päästerõngaks, siis tumedatoonilises vihmahallis Londoni eeslinnas rulluvas kassi-hiire mängus süütab usalduslik vestlus süütenööri ning plahvatus ei jää tulemata.
Judi Denchil (mängis peaosa ka lavastaja Richard Eyre’i eelmises filmis “Iris”) on seekord kanda raske roll – filmi alguses juhatab ta meid pensioni­eelikust vanatüdruku igavasse argipäeva, mida vürtsitavad kassipidajast üksiklase igaõhtused sapised, kuid samas vaimukad sissekanded päevikusse. Voice-over saadab meid tema tööpostil koolis ja jalutuskäikudel pargis, kommentaarid migrantide laste ja lollide kolleegide kohta on enamjaolt mõrud.

Ometi tekib meis sümpaatia ja soov teada, miks nii on läinud. Miks ta üksi on? Naine näib olevat leppinud, et õpilased teda ei armasta, kaastöötajad samuti mitte, kuid teda austatakse. Kuna meie esimene teejuht on just too ­Denchi mängitud Barbara, siis võtame me tema vähesed vead arvesse, sest paremat meil ju pole. Inimlik.
Ühel päeval peatub Barbara silm aga nõtkel noorel uustulnukal, võluval Sheba’l (Cate Blanchett), ja muidugi pole tema silmad ainsana nägijad. Uut kunstiõpetajat noolivad piimahabemest kõurikud, tema tähelepanu nimel võimelised kas või kõrvade peal käima. Kui Barbara poolkogemata autoriteedivaese noore õpetaja suuremast häbist päästab, hakkab tänutunne segunema sõprusega, kus noorem otsib emalikku juhatust ja vanem seni püüdmatut lähedust. Intiimsemat sorti lähedust. Või nii meile näib. Barbara hästi peidetud ja meeleheitest köetud koletislik pale tuleb esile siis, kui ta reedetakse – Sheba ei lõpeta suhet koolipoisiga –, ning kättemaksuks laseb Barbara “jutu lahti”.

Vana üksik naine kaotab meie sümpaatia sama kiiresti, kui ta oma sarkastilise keele ja kõikenäinu silmadega selle ära teenis. Aga kes siis õigupoolest kellega manipuleerib? Noor poiss, kes ei võta kogenematu õpetajanna ei-d vastusena? Noor naine, kes kasutab Barbarat alibina, kui vaja poisiga raudtee vahele miilustama minna? Või Barbara, kes petab end lootusega õrna Sheba vastuarmastusele (pelgalt ühe pika ja ülimalt erootilise käesilitamise stseeni pärast võidab see film ilmselt ohtralt lesbi-filmide festivalide preemiaid).
Aga peapreemia läheb loomulikult Judi Denchile. Terve aasta on kuldseid preemiaid noppinud dame Helen “Kuninganna” Mirren, kuid dame Judi “Stalker” Dench on teeninud tunnustuse mitte ainult kananahka seljale toova näitlejameisterlikkuse eest, vaid ka julguse eest sellises eas (s 1934) ekraanil välja näha nagu armetu talvel jääauku kukkunud kass, kole ja sorakas ja halbade kavatsustega pealegi. Blanchett on seni kõige siirama rolli teinud ikkagi Tom Tykweri “Taevas”. Siin on ta Denchi vääriline partner, kohati autentsem, kohati kohmakam.
Philip Glassi muusika, dünaamiline ja kordustest tihe, toetab kavalalt seda peenelt, brittidele kohaselt pe rfektselt dirigeeritud mängu, mida juhib vana daami kortsus käsi. Ei kipu ju inimene vigadest õppima, vaid ikka järjest suurema vilumusega neid vigu kordama.