Männilist — isiklikult, kuid mitte subjektiivselt
Olev Remsu “Elitaarne mees Harry Männil”
Tänapäev, 2011. 288 lk.
Raamatu juhatavad sisse kaks tsitaati peategelaselt: “Kui ma oleksin jäänud Nõukogude Liitu, oleksin astunud komparteisse” ning “Riigile maksu maksmine on minu usu vastu”. Harry Männili (1920–2010) olemuse mõistmiseks väga tabavad. Täpsemad kui raamatu pealkiri, sest pole selge, kas see mees elitaarne oli. Vähemalt siis, kui me ei mõista elitaarsuse all ainult jõukust, mõjukat ärilist positsiooni ja haruldast kunstikogu, liiati kui need on omandatud kahtlaste võtetega. Elitaarsuse alla peaks käima ka keskmisest kõrgem eetiline standard ja vastutustunne ühiskonna ees.
Männil on pigem Eesti Ostap Bender. Too kandis edevaid kollaseid saapaid ja pakkus oma epitaafile kirja, mille kohaselt hauaplaadi all pidi puhkama mees, kes armastas ja kannatas, nimelt armastas raha ja kannatas selle puuduse käes. Hästi sobiks see kiri Männililegi, kel oli 24 paarist koosnev mõttetult kalliste Sam Lucchese saabaste kollektsioon, kuid kes kannatas samuti väga rahapuuduse käes. Sest tal polnud seda kunagi piisavalt palju. Raamatu pealkirjaks sobiks aga näiteks see: “Harry Männil — mees, kes tahtis olla elitaarne”. Ning alapealkirjaks: “Mis ponnistustest hoolimata korda ei läinud”.
Paradoksaalselt nullis need ponnistused tema alla aasta kestnud teenistus Saksa-aegse poliitilise politsei assistendina. Paradoksaalselt sellepärast, et tõendid tema oletatavatest kuritegudest on väga vaieldavad. Mis muidugi ei tähenda, et ta neid kuritegusid korda poleks saatnud.
1980. aastateks näis, et ta ongi lähedal oma eluunistusele — 1974. aastal oli ta tutvunud USA presidendi Gerald Fordiga, 1979. aastal käis Venezuela ametliku delegatsiooni koosseisus Iisraelis, kus kohtus muuseas legendaarse kindrali Mordechai Guriga ja hilisema peaministri Ariel Sharoniga.
Ent algas holokaustikampaania ja natsiküttimise hammasrataste vahele jäi ka Männil. 1993. aastal teatas Simon Wiesenthali Keskuse tegevjuht Efraim Zuroff president Lennart Merile, et Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste uuringute instituudi nõukogu liige Harry Männil on teinud aktiivset koostööd natsidega. Lisatõendeid tema konkreetsetest kuritegudest ei leitud, ent 1994. aastal tühistas USA tema eluaegse viisa, mis tähendas sisuliselt tema muutumist rahvusvaheliseks paariaks.
Siinkohal peaks igatahes Zuroffit tänama — ilma temata oleks sellest kosmopoliitsest küünikust saanud tõenäoliselt Eesti rahvuskangelane, midagi Lennart Meri sarnast, sellest hoolimata, et tal Eesti ees mingeid teeneid ei olnud. Nüüd jäi tema Eesti-karjääri laeks Savisaare majandusnõunike klubi presidendi koht.
Kuid sellega pole tahetud öelda, et Männil oleks miinusmärgiga mees. Kahtlemata oli see Eesti Ostap Bender huvitav inimene, väga heade juhiomadustega ja ärivaistuga särav suhtleja ning karismaatiline avantürist. Sünniaeg ja -koht söötsid talle seiklusvõimalusi rikkalikult ette.
Olev Remsu oma erksa sule ja tunnetusega on nende kirjapanemiseks parim valik. Raamat on saanud ladus ja huvitav, kadestamisväärselt intelligentne, kuid mitte intellektuaalitsev. Remsu pole selle vastuolulise persooni kujutamisel teravatest nurkadest kõrvale hiilinud, vaid vastupidi, lähenenud otserünnakuga. Intervjuukirjeldused manavad Männili persooni lihast ja luust ette. Kirjutada niimoodi alles hiljuti lahkunud mõjukast isikust on suur kunst, köiel kõndimine, kuid Remsu on sellega ideaalilähedaselt hakkama saanud. Vältinud tellimustöö muljet, ükspuha siis, kelle poolt. Ka juuditeema analüüs jääb tasakaalukaks. Eetiline standard oli siinkirjutajale sobiv, mis teeb lugemise kosutavaks. Välja arvatud ehk Vaino Väljase kiitmine sovetiriigi heaks tehtud tööde eest.
Niisiis arvan, et Remsu on värvikalt kirjeldanud just kõige iseloomulikumaid seiku Männili elust või vähemalt jätab veenvalt seesuguse mulje.
Kirjanikud ja ajaloolased püüavad tegelikult üht ja sama eesmärki — tabada inimhinge põhiolemust. Meetodid on erinevad, mistõttu tõsiloolistele faktidele ja protsessidele viitamiseks Olev Remsu raamat alati ei kõlba. Nii Einar Sanden, Karl Säre teemadel jõulist ilukirjandust viljelenud Briti luuraja, kellele Remsu kohati ilmaasjata heausklikult tugineb, kui ka Remsu ise ülehindavad NKVD/KGB/FSB masinavärgi loogikat — seda nii 1940. aasta pöörde kui Männiliga seoses. Remsu näib näiteks uskuvat, et Vene luurel on materjali Männili kohta, mida mingil põhjusel ei soovita välja anda. Soovitaksin kõigil KGB vandenõuteoreetikutel lugeda profülaktikaks Eesti Riigiarhiivi filiaalis säilitatavaid Nõukogude välisluure materjale. Võite veenduda, et Nõukogude luure loogika oli tavamõistuse loogikast üsna erinev, sarnane Nõukogude bürokraatliku süsteemi loogikaga, see tähendab, kohati üsna totter. Maksti entsüklopeediaartiklite ümberkirjutuste eest, tõe pähe võeti uskumatuid kuulujutte ja luuramisel keskenduti tükati naljakatele pisiasjadele.
Võib-olla ongi just nende pisidetailidega tegelemise väljaimbumine loonud Nõukogude luurest mulje kui kõikehõlmavast süsteemist, sest kui juba sellistele detailidele panustatakse, siis võiks arvata, et küllap teatakse suurtest asjadest kõike. Tegelikult võis Nõukogude luure saamatutel ja omavahel rivaalitsevatel harudel olulistest protsessidest ja isikutest teave mitte lihtsalt puududa, vaid võis puududa ka arusaamine, et sellist teavet üldse vajatakse.
Remsu raamatu väärtust need tähelepanekud ei kõiguta. Remsu ei ole ajaloolane, vaid kirjanik, tema esimene eelistus ei peagi olema faktitruudus, vaid kirjanduslik veenvus. Ajaloolasi aga võivad tema seosed edukalt inspireerida. Nii nagu vene Remsu ehk Revzun (Viktor Suvorov) on oma pööraste hüpoteesidega viimase maailmasõja ajalugu edendanud võib-olla rohkemgi kui akadeemilised ajaloolased.
