ABORIGEENID: põlisealnikud moodustavad Austraalia elanikkonnast vaid pool protsenti. JAAN MASING
Meie retkede tugikohaks oli Queenslandi osariigi kaunis pealinn Brisbane (koos eeslinnadega elanikke umbes 1,9 miljonit), kus mu poeg Madis praegu ajutiselt elab ja töötab. Et kolme­kuulise puhkusereisiga paratamatult kaasnevaid kulusid vähendada, ostis ta meile ühe vana matkabussi. See oli parim lahendus (lühemaks ajaks tasuks ehk ­üürida), sest Austraalias, võrreldes meie lähemate lemmiksihtkohtadega, käib üsnagi vähe välisturiste, mistõttu ei toimu huviväärsuste juurde eriti ka grupireise. Vahemaad on aga väga suured. Lisaks ei oleks me suutnud vastu pidada 60 ööd telgis, pidevat majutust mugavates köögi­nurgaga kämpingumajakestes, kus mõnikord mõnulesime, takistas aga ­pingeline eelarve.

Kämpinguid oli tihedalt, aga mõnus oli ööbida ka rannaparkides (valdavalt oli see lubatud ja muidugi tasuta), kuid veel eksootilisemad olid kaugete looduskaitsealade puhkeplatsid – sageli olime seal täiesti üksi. Süüa tegime peamiselt ise vabaõhugrillidel või bussis. Suuremate toidukaupluste säästutooted olid Eestile lähedase hinnatasemega, maitsvad pakiveinid aga tunduvalt odavamad.

10 000 kilomeetrit ratastel
Tegime Austraalias kaks pikka reisi – Brisbane’ist põhja ja lõunasse –, läbides kokku ligi 10 000 kilomeetrit. Bensiinile kulus raha palju, kuigi see on veidi odavam kui meil. Õnneks sisuliselt puuduvad teemaksud ja parkimine on tasuline vaid suurlinnade keskel ning taas soodsam kui meil. Müüt ülikuumast ja põuasest kontinendist kehtib vaid sisemaal – ilm oli muidugi soe, kuid üle 30° vaid mõnel päeval. Ööd olid parajalt jahedad ja sageli (eriti mägedes) tuli ka vihma.

Riigi sümboleid känguruid on Austraalias palju liike – väikestest tumedatest soo- ja kaljukängurudest punakate mehesuurusteni. Neid näeb rohkem loodusparkides, eriti piknikuplatside ümber. Kurb, aga parima ülevaate loomastikust saab teedel hukkunute järgi.

Hämmastas kirevate papagoide ja kakaduude ning peaaegu kassisuuruste nahkhiirte rohkus. Õitest ja viljadest toituvad hiiglaslikud “lendkoerad” ripuvad ja askeldavad linnaparkide puudel sadade kaupa, levitades juba kaugele haisu ja kädinat. Väga palju on mitmesuguseid sisalikke – nägime looduses ka üle kahemeetriseid hiidvaraane –, mitut sorti kukkurrotte, okasseasarnaseid kukkursiile, koaalasid, nokkloomi ja vapilinde emusid. Palju on suuri linde (iibised, kalkunid, kanalised, vareslased, pelikanid). Eriti vahvatena jäid meelde inimesesarnaselt naervad kookaburrad.

Brisbane’ist põhja poole

Brisbane’i linn asub looklevais jõekäärudes ning neid ümbritsevatel küngastel. Pilkupüüdva kõrghooneansambli vahel on hästi säilinud üllatavalt palju kauneid 19. sajandi ehitisi – kasiino, osariigi parlament, raekoda, kohtumaja, mõned kirikud ning peatänava-äärsed hotellid ja kaubamajad. Brisbane’is on ka kolm võrratut botaanikaaeda, uhke teaduse- ja kunstikeskus ning imelises kaldapargis asuv mõnus suur sooja veega laguun supluseks – kõik tasuta. Meri asub umbes 20 kilomeetrit idas ja ­avaookeani lainete eest varjavad seda suured, vist maailma kõrgeimate rannaluidetega liivasaared.

Pealinnast 60 km kaugusel asuvale Bribie saarele pääseb silda mööda. Enamikku 25 km pikkuse tühja liivarannaga saarest katab teedeta võsa, kuid siia mahub ka neli uhket asumit, mis sobivad jõukatele pensionäridele ja neile, kes iga päev ei pea linnas tööl käima. Florida eeskujul o n madalatele aladele ehitamiseks kaevatud hargneva puuvõra taolised kanalid (key’d), mistõttu igal villal on oma kai koos kohustusliku mootorpaadiga. Peamaanteest läänes kõrguvad omapärased üksikud ülijärskude nõlvadega Glass House’i kaljumäed, nende vahel laiuvad ananassipõllud ja makadaamia pähklipuude istandused. Edasi põhja poole liikudes on näha üha suuremaid lihaveisekarju – Kaljukitse pöörijoonel asuv Rockhampton on lihapealinn. Siitkandist algab ka maailma pikim (ca 2300 km) korallriffide süsteem – Suur Vallrahu.

Kaljukitse koobastik on üks maailma suurimaid nahkhiirte elupaiku – loojangul saagijahile väljuvad sajad tuhanded putukasööjad täidavad kogu taevalaotuse.

Ehe troopika
Inghamist põhja pool algab tõeline märg troopikamets: mäed pressivad end ranniku lähistele ja koguvad vihmapilvi, sageli sajab ja jõed on veerohked, moodustades uhkeid jugasid. Jämedatel, enam kui 50 meetri kõrgustel puuhiiglastel ripuvad liaanid ja väädid, okstele ja tüve ümber kinnituvad suured sõnajalakogumikud ja teised epifüüdid. Nende vahel vohab pikkade ja peenikeste palmide, ürgaegsete sõnajalapuude, mitmesuguste sõnajalgade ja mõnusate rohupuude džungel. Kaasuaride elupaigas Mission Beachis ulatub lopsakas vihmamets lausa mereni, mis aga Suure Vallrahu ja saarte taga on paraku madal ja mudane, enamikku kaldajoonest katab mangroovivõsa. Lisaks hirmutatakse siinkandis suplejaid kõrvetavate meduuside ja mürgiste raidega. Väga ilus oli Fitzroy saar ja selle vee-elustik. Snorgeldusreisil kohtusime rahulike haide, raide, merikilpkonna ja hiigelrõõneskarpidega, kirevatest papagoikaladest rääkimata. Kalu oli ehk vähem kui Punases meres, korallid aga olid suuremad ja erisugusemad – eriti ­üllatasid erksinised.

Maailma üks pikimaid (7,8 km) ja kindlasti ka ilusamaid köisraudteid viib üle võimsa vihmametsaga kaetud mägede ja orgude Barroni joale ja edasi armsasse Kuranda mägikuurorti. See oli üks reisi kirkamaid elamusi, sest muud moodi epifüütidega kaetud hiigelpuude võrasid ju ei näe. Mööda kaunist rannateed Cairnsist põhja põigates külastasime ürgset Mossmani orgu, imelist orhideeaeda, teeistandusi ja sõitsime jõerongiga ­Daintree jõel, kus elavad krokodillid. Mareebas käisime kohvi- ja papaiaistanduses ning imetlesime kohalike itaallaste mausoleumide-küla linnakalmistul.

Piki kaunist kagukallast

Uuel aastal alanud retk lõunasse kulges parasvöötmelise kliima poole ja valdavalt New South Walesi osariigis ehk NSWs. 70 kilomeetri pikkune laia liivaribaga Kuldrand (Gold Coast) jäi meelde lugematu arvu villade, hotellide ja suvituskorteritega. Kõrghooneid on siin rohkem kui Sydneys, sealhulgas riigi kõrgeim, 80korruseline. Keskasula Surfers Paradise õigustab oma nime, sest pidev tormituul ja kõrged lained soosivad surfamist – sellest on saanud rahvuslik harrastus, kuigi enamik paistis veel asja õppivat. Randa ilmestavad mägised neemed ja laiad mereveelised jõesuud, kus voolusuund muutub tõusu-mõõna rütmis.

Rannakuurordid jätkuvad ka NSWs, teisel pool Tweedi neeme. Siin asub ka Cape Byron – mandri idapoolseim punkt. Kõrgel kaljul seisev ilus tuletorn meenutab islami pühakoda ja Vaikne ookean muutub lõuna pool üha sinisemaks, kuid ka külmemaks. Coffs Harbouris paikneb lage Lambalinnu (Muttonbird) saar, mis on sügavaid pesaurge täis kaevatud, kuid näha pole kedagi – linnud on päeval avamerel toitumas ja pojad vaikselt maa all.

Üle 4 miljoni elanikuga Suur-Sydney tõeline suurus sai selgeks lennukilt – jäi mulje, et 80 protsenti siinsetest inimestest elab jõukates villades, mis ulatuvad kümnete kilomeetrite kaugusele kõikjale ümber kauni fjordi, mida kutsutakse Harbouriks. Armastatuimad supelrannad on avamere kaldal – Bondi ja Manly. Linnast lõunas laiuv suur ja mägine kuninglik rahvuspark on riigi vanim, ning seejärel algab NSWi kauneim teelõik – Grand Pacific Drive mere kohale rajatud silla ja paljude vaateplatvormidega. Varjatud lahesoppides oli soe ja elustikurikas vesi – mitut sorti krabid, kümned värvikad kala- ja teoliigid, austrid ning isegi pehmed korallid ja meriroosid.

Tagasitee läbi sisemaa
Canberra-tee algas tõsise tõusuga suurt osa sisemaast katvale 500–800 m kõrgusele platoole – see pani meie bussikese hingeldama. Monga rahvuspargis nägime kasvamas vapustavaid sõnajalapuusalusid. Riigi pealinnaks rajatud Canberra jättis veidi hajali ja kõleda mulje, kuid parlamendihoone oli nägus. Stiilsest Goulburnist, mis on vanim sisemaalinn, suundusime Bungonia ja Mortoni rahvusparkidesse, kus lubjakiviplatoosse on tekkinud kuni 450 m sügavused kanjonorud. Paljud võimsad vaateplatvormid on mõeldud ka puuetega inimestele.

Käisime ka Eesti külas Thirlmere’is – valdavalt ridaelamutest koosnev kauni haljastusega asum on ehitatud ­terviklikult, siia toob Estonian Road, on ka oma kirik. Kuna kõik on vanemad inimesed, suheldakse pidevalt eesti keeles.

Meie järgmine siht oli Sydney-tagused Sinimäed, mis on üks riigi tähtsamaid turismikeskusi. Siingi on tegu järsu platoonõlvaga, kust ojad ja jõekesed jugadena alla sööstavad, vastas pole aga teist kallast, vaid lõpmatusse jätkuv mägismaa. Paigale nime andnud sinakas udu tekib eukalüptimetsadest erituvatest eeterlikest õlidest. Sinimägedes on üks tihedamaid ja põnevamaid matkaradade võrgustikke – need kulgevad piki serva ja ka poolel nõlval, liivakiviseina all.

Läbi kuuma, kuiva ja lainja lähisisemaa avarate puisniitude jõudsime mõnusasse country-pealinna Tamworthi, kus just lõppes kahenädalane muusikafestival. Ajaloolisest Armidale’ist pöörasime taas mägedesse ning imetlesime jugademaal (Waterfall Way) Bakeri, Chandleri ja Wollomombi (üle 100 m kõrgune juga!) jõekeste põuaaegseid kukkumisi püstloodsete seintega kanjonite põhja. Kolmeastmeline Ebori juga oli kogu reisil nähtutest uhkeim – kuivagagi veerohke ja kokku umbes 70 meetri kõrgune.

Ilus mägitee jätkus Graftonini, kust sõitsime vihmametsade ja mägede vahele peitunud värvikasse hipipealinna Nimbinisse. Matkasime ka iidses kraatris asuva kunagise vulkaani, võimsa Mt. Warningi järskudel, hiidpuudega nõlvadel ja ületasime Queenslandi piiril kõrguva kuru. Springbrooki rahvuspargis tutvusime võlvi alla laskuva joaga (Natural Bridge), koopalael sädelesid jaaniussisarnased röövikud. Reisi lõpus põikasime veel Surferi pilvelõhkujate vahele, kuid lõõgastumiseks valisime Brisbane’i-lähedase vaikse Coochiemudlo saarekese ja kauni Clevelandi. Viimases kasvab ka iidne viigipuu.

Austraalia on matkaparadiis
Austraalias on loodud matkamiseks, suvitamiseks ja tervisespordiks ideaalsed tingimused – kõikidesse supelrandadesse, linna- ja rannaparkidesse ning sadadesse rahvusparkidesse on rajatud kõrgetasemelised pikniku- ja laagriplatsid, kust lähtuvad tähistatud matka- või jalutusrajad. Katusega piknikulaudade juures on roostevabast metallist tasuta elektri- või gaasigrillid, veekraanid ja muidugi alati puhas ja valgustatud, sageli ka dušiga varustatud WC-hoone. Kui lisada aasta läbi soe kliima, kaunis ja mägine loodus, hõre asustus, tihe ja hea teedevõrk ning kuritegevuse peaaegu täielik puudumine, on maailma suurim saareriik matkamiseks täiuslik koht. Kuid tühi: Euroopa-suurusel mandril (7,7 miljonit km2) on elanikke vaid veerandi võrra rohkem (20 miljonit) kui Eesti-suuruses Hollandis.