Marc Vachon ja Francois Bugingo „Piirideta mässaja"'

Marc Vachon ja François Bugingo

“Piirideta mässaja”

Tõlkinud Anne Saul. ­Sinisukk,

2008. 320 lk.

“Tõelise macho rännakud Musta Aafrika veritsevatel haavadel” või “Tundeline mässaja avastab Euroopa humanitaarabisüsteemi kalkuse ja kahepalgelisuse” või siis hoopis “Tänavapoisist narkoparuni imeline ümbersünd”. Kõigi nendemüügilausetega võiks Marc Vachoni autobiograafiakokku võtta.

Montréali tänavate karmist krimikeskkonnast pärit mees satub halenaljaka juhuse tõttu Pariisi “Piirideta arstide” kontorisse ja palgatakse maa­ilma kriisikollete abiprojektide logistikuks. Kogu järgnev seiklemine peamiselt Aafrika valupunktides, aga ka Bosnias, Iraagis, Pakistanis ja Kõrgõz­stanis annab ülevaate viimase viieteist aasta humanitaarkatastroofidest. Lugeja saab välisuudistega võrreldes teistsuguse ülevaate: tõelisi koledusi sõrmega katsuva ja õudusunenägudes uuesti üle nägeva mehe pilgu läbi.

Vachoni kangelastegude kirjeldus­test jääb mulje, et sõjaseisukorras või äärmises viletsuses tegutsemiseks ongi ideaalne krimitaustaga inimene: just tema suudab kõige paremini ohjad haarata, inimelude päästmiseks seadustest mööda hiilida, marutõves koera käepäraste vahenditega üles puua ja kooleralaagris streikivad aafriklased julmalt lahti lasta. Ja pinge maandamiseks leiab ta ka kõige kaugema võsa vahelt veidi hašišit ja sõbrannaks (keskmiselt 20 lehekülje tagant) mõne uue kohaliku iluduse.

Süsteemist väljast tulijana hämmastab Vachoni Euroopa ja USA organisatsioonide (eriti ÜRO) paindumatus, bürokraatialembus ja tühjade sõnakõlksude (inimõigused, sooline võrdõiguslikkus, poliitika) eelistamine reaalsele inimelude päästmisele. Ropp­raske töö käigus avastab ta ka arvukalt konkreetseid petuskeeme humanitaarabi kõrvale nihverdamiseks, osa neist ka eurooplaste kaasteadmisel. Mõned Vachoni vihjed lähevad päris kõrgele tasemele (näiteks, et Pakistanis oli kõigile teada bin Ladeni täpne asukoht, aga ameeriklased jätsid ta tapmata, sest “poliitika, see on väga keeruline”), ta kirjutab nimedega koonerdamata, vihaselt ja kohati ilmselt kättemaksust ajendatuna.

Igale Aafrikasse maailma päästma jooksvale vabatahtlikule oleks see üks kohustuslikest teostest, mis näitab mündi teist külge. Aga kahjuks on “Piirideta mässaja” lugemine valulik kogemus, sest keel on kohutavalt konarlik. Ei teagi, keda rohkem süüdistada – kas vähese haridusega autorit (aga tal oli ometi kaasautor abiks), tõlkijat, toimetajat või siis hoopis kirjastust.