Marianne Männit tuleb võtta tõsiselt
Praegu Kunstihoones, Hobusepea galeriis ja Draakoni galeriis eksponeeritavad näitused on sümboolselt täis verd ja hinge karjatusi. Ehkki Eesti on kõigi väliste tunnuste järgi veel postmodernismi ja liberalismi saar keset laiast maailmast tulevaid hoopis teise sisuga uudiseid, ei saa siingi end lõdvaks lasta ja mõelda, et laia maailma uudiseid meid ei puuduta. Kunstnikud võtavad õhus olevaid võnkeid vastu intuitiivselt ja seda radarit ei tohi ignoreerida. Kui laulva revolutsiooni vaimus ülioptimistlikku kunsti loonud Marko Mäetamm kujutab oma viimaste aastate piltidel järjekindlalt surma, ehkki (pseudo)optimistlikus võtmes, siis nüüd on temaga liitunud teisigi tegijaid, ja tegemist pole eesti kunsti kinnisideega, et ainult surmateema teeb kunsti "tõsiseltvõetavaks". Draakoni galerii näitusel eksponeerivad Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamees lavastusfotosid noortest naistest kui vägivalla ohvritest, Kunstihoones analüüsivad neli kunstnikku vägivalda kui sellist.
Ent siinse artikli tahaks pühendada Marianne Männile, Pärnu nongrata koolkonna kunstnikule, kes minu arust väärib praeguses noores kunstis täit tähelepanu. Marianne Männi on kuuldavasti jõudnud õppida balletti, ent kujutava kunstnikuna rakendab ta kehalist koordinatsioonitaju pigem videokunstis. Hobusepea galeriis eksponeerib ta üht videot, kuut suureformaadilist maali ja paari skulptuuri, kui linnutopiseid võib niimoodi nimetada. Vastavalt nongrata õpetusele, mis püüab arendada kunstnikus mitmekülgsust, on Marianne Männi teinud ka alternatiivseid koomikseid ja muidugi performance-kunsti.
Veri Marianne Männi maalil ei põhine mitte ettekujutusel nagu Jõgeva-Kalamehe fotolavastustes või Mäetamme maalidel, vaid reaalselt toimunud aktil, nimelt viitab Männi nongrata koolkonna kunstnikegrupi Rubensid performance’ile, kus naise kehale lõigati kiri "Miss Universe". Männi maalil on dokumentaalsust veidi retušeeritud, kuid nii nagu Toomas Kuusing maalib lõuendile nongrata performance’ite kaadreid, viitab ka Männi oma lähiümbruse kunstnike töödele, võimendab neid, vääristab neid, annab üldistuse.
Männi kunst on nongratalikult teadlik "hingest" ja püüab visualiseerida praeguse aja inimese "hinge", aga mitte romantilises õhkavas võtmes. "Hing" on kunstist pagendatud eelkõige seoses tööstusliku tootmise ajastu laienemisega üha rohkematesse sfääridesse – nüüd juba ka haridusse, kultuuri (nn kultuuritööstus), reklaami (ilutööstus) jm. Vana hea Marcel Duchamp ennustas seda ette 20. sajandi alguses, pannes näitusele valmistehtud (ready made) tööstuslikult toodetud vetsupoti kui oma kunstiteose. Kui Tallinnas valitseb hea toon teha kunsti külmalt, "hingetult", "coolilt", siis Pärnu suunast tulvab "keha temperatuuris" kunsti, mis on teadlik vastandumises Tallinna väärtushinnangutele, ja see on hea.
Kuuel suurel maalil on kujutatud muidugi inimesi. Peaaegu fotorealistlikult, aga samas mitte fotoliku külmuse ja ükskõiksusega, vaid erapoolikult, sümpaatiaga. Marianne Männi hoiab humanistlikku inimlähedast joont, ta hoiab inimese poolele. Tema kunstis on enamasti teatud annus huumorit, kuid see on peidetud, mitte liiga avalik. Tema kunst võitleb. Kui üha rohkem inimelu sfääre muutub tööstuslikuks, pole inimesel endal enam kohta kunstlikult loodud näiliselt turvalises ja teaduslikus maailmas.
Videos "Kärbes" muutub noor naine kärbseks nii nagu Männi ühes koomiksis jutustatakse lugu mehest, kes pärit kärbeste perest. Kas eneseirooniline positsioonivõtt kunstnikult, kelle sõpruskond moodustab "kääbuste kogukonna" (viide Mila Balti maalile) meie praeguses kunstimaailmas?
Kui tulla tagasi märksõna "hinge karjatus" juurde, siis videos "Kärbes" teeb taustamuusikat punkbänd Koer, kelle eestikeelsed laulusõnad kujutavad endast valdavalt ropendamist. Näitus oli lahti ka päeval, mil punkarid nõudsid Eesti Vabariigi presidendilt aru, miks anti kõige kõrgemal tasandil armu politseinikule, kes tappis punkari lihtsalt sellepärast, et ta on teistsugune. Kas see ajastu on enam postmodernism ja liberalism, ka siin Eestis, kui tapetakse punkar, kuna ta on teistsugune?
Hobusepea galeriis, lahti kuni 17. aprillini.
