Marilyn Manson “The High End of Low”

Sandistatud sado-maso-kloun leidis uue hingamise.

Marilyn Manson

“The High End of Low”

(Interscope)

Manson on tagasi tugevamana kui kunagi varem. Võimalik, et Twiggy Ramireze naasmine bändi ja lahkuminek Dita von Teese’st, kes Mansoni ego kuuldavasti tikk-kontsadega hakkšnitsliks trampis, on loomingulises plaanis kõige paremad asjad, mis pop-rokk-pervertide kuninga(nna?)ga juhtuda said. Tänavune album on naljakam, valulisem ja äkilisem kui “Eat Me, Drink Me” kõrghetkedel, ja ehkki Manson pole loobunud lapsikuvõitu morbiidsusekultusest, kõlab ta sarkasm nüüd vähem teeseldult kui kogu varasema meediatsirkusefriigi-karjääri vältel. Kohati bluuslik, meeldejäävatest riffidest ja nutikatest parafraasidest kubisev “The High End of Low” on veetlev hoolimata taotluslikest ebaküpsustest (“Prettys As a Swastika”, “Blank and White”), mille muusika kaasakiskuvus ja väitsana vahe eneseiroonia kuhjaga kompenseerivad. Kui inetule, kuid pretensioonikale kujundusele ja natuke liiga pikale kestusele mitte tähelepanu pöörata, on Marilyn Mansoni värskel panusel lootust jõuda paljude keskmisest rafineerituma maitsega industriaalpopisõprade tänavustesse isiklikesse edetabelitesse.

8