Markku Pätilä: ma elasin Kaurismäki filmi
Markku Pätilä (61) on olnud kunstnik peaaegu kõigi Aki Kaurismäki filmide peal ning kaasvastutav nende ilmeksimatult äratuntavate kaurismäkilike atmosfääride loomises. On isegi öeldud, et Kaurismäki filmid muutusid märksa värvilisemaks pärast seda, kui Markku ja Aki teed ristusid. Kus nad täpselt ristusid, selgub peagi, kuid Eestisse meelitas Markku Veiko Õunpuu peagi kinodesse jõudev "Püha Tõnu kiusamine": "See on lihtsalt nii hea lugu! Aga ma oleks väidetega, et "Püha Tõnu kiusamises" on midagi kaurismäkilikku, väga ettevaatlik - see on Veiko film ja minu meelest väga eestlaslik," hoiatab Markku, kui ma sellise võrdlusega lagedale tulen. Kuid ta ei salga, et midagi sarnast oli Veiko ja Aki võtetel küll - see tunne, et oled kodus.
Nagu mujalgi maailmas, ei kõnelda ka Eestis filmi puhul kunstniku tööst eriti tihti, ikka režissöör ja operaator, rääkimata näitlejatest, saavad tähelepanu. Räägi paari sõnaga, mismoodi filmi kunstnik töötab.
Kõik algab stsenaariumi lugemisest - loen läbi, räägime lavastajaga, räägime pikalt, sest ma ei saa ju teise inimese pea sisse minna, tema mõtteid lugeda - aga eks kogemustega läheb see lihtsamaks, saamaks täpselt jälile, mida lavastaja tahab.
Siis otsime võttekohti - sõidame koos operaatori ja režissööriga ringi, mõnikord on keegi juba potentsiaalsed kohad üles pildistanud ja valime nende hulgast. (Nagu näiteks Tõnu põllupealne funkmaja - aut.) Ega siis filmis ei pea olema interjöör samas kohas kus eksterjöör.
Eestis on ikka väga kummalisi kohti. Soomest niisuguseid enam ei leia. Ja kui me ei leidnud täpselt sellist, mida vaja, siis kujundasime olemasoleva ümber.
Näiteks "Püha Tõnu" politseijaoskond on üks vana vabrikuhoone - seinad olid täiesti fucked up, aga vaat feeling oli õige. Ja see on Veiko jaoks ka vist väga oluline, kui koha feeling on õige.
Hästi palju kasutasin asju, mis neis hüljatud majades ripakil olid - Nadežda (Ravshana Kurkova) toa sisustus näiteks on teistest tühjadest korteritest kokku tassitud. Kusjuures ma ei teinud "Püha Tõnu" üksi, Jaagup Roomet oli teine kunstnik. Tema oli väga abiks.
Aga kui sa ütled, et kunstnikust ei räägita - tead mis, film on tiimitöö. Režissööri osa, ja võimalik, et kõige peamisem ülesanne, on leida inimesed, kes oleks samal lainepikkusel ja suhtuksid filmi tegemisse samasuguse kirega. Ilma Mart Tanieli kaameratööta, Helen Ehandi kostüümideta oleks see teine film.
Oled sa ikka filmi näinud? Algus on jube hea, ma loodan, et nad ei lõiganud seda välja. Ja lõpp on ka väga hea, see jäähalli stseen. Esialgu nad otsisid mingisugust kirikut, aga kui ma seda jäähalli nägin, siis olin kohe kindel, et pole vaja mingit kirikut, et see on palju parem.
Eks nad pidid algset kolmetunnist versiooni ikka kõvasti kärpima...
Just, selle pika versiooni algus on väga hea. Minu jaoks ei ole pikkus üldse oluline. Minu pärast olgu film või viis tundi pikk, kui lugu on hea. Tead, ma käisin just Tarantino uut filmi vaatamas, see kestab ka kaks ja pool tundi. Ja see on really shit. Täielik raharaiskamine. Ja inimesed plaksutasid pärast filmi - siis ma mõtlesin küll, et kas ma elan mingil teisel planeedil või mis? See oli ik ka väga halb. Rumal film.
Aga milliste filmide ja autorite puhul sa ei tunne, et oled aega raisanud?
Mulle meeldib Wong Kar Wai. Ingmar Bergman muidugi - ükskord näidati Viinis nädal aega tema filme, oli oktoober, sadas kogu aeg. See oli võimas. Ma saan aru, miks austerlased arvavad, et need filmid on rasked. Aga mulle see põhjamaadele omane melanhoolsus istub.
Venelastest?
Andrei Tarkovski kindlasti. Paar noort vene lavastajat on silma jäänud. Ja see tüüp Rumeeniast, kes võitis Cannes'is Kuldse Palmioksa. "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva" - Cristian Mungiu, tema on väga hea. Ta julgeb stampidest üle olla.
Ja see meeldib mulle Veiko puhul ka, et ta julgeb neid filmitööstuse reegleid, konventsioone murda. Teha isikupäraselt ja teistmoodi. Ta on tänu sellele juba paljudele silma jäänud. Need Rumeenia ja Bulgaaria tüübid teevad ka hullumeelseid asju.
Kuidas te üldse filmikunstnikuks saite? Õppisite kusagil?
Ei, ma ei ole kunagi seda õppinud, lühidalt on lugu järgmine. Kui ma Viinist tagasi tulin, sattusin elama samasse linna, kus Aki Kaurismäki elas. Ühel õhtul juhtusime restoranis kokku, restoran pandi kinni, ja ma pakkusin välja, et lähme minu poole edasi, mul on veel paar pudelit veini. Ja kui Aki mu korterit nägi, siis ütles ta kohe, et kas ma ei tahaks tema filmi peale tulla. Asi oli selles, et Viinis elades ma korjasin prügikastide kõrvalt igasuguseid asju ja mööblitükke, mis mulle meeldisid, ja kujundasin nii oma korteri. Ja Soome tagasi tulles võtsin osa asju mis mulle eriti meeldisid, kaasa. Soomes ma jätkasin seda prügikasti kõrvale jäetud asjadega korteri kujundamist, nii et Aki oli sellest Viini-Soome sisekujundusest vaimustuses.
Ma muidugi arvasin, et ta teeb nalja, aga kolm nädalat hiljem ta helistas ja pakkus tööd. Tal ei olnud mingit stsenaariumi, ütles lihtsalt, et ma pean tegema baari, korteri, poe jne. Mõned stseenid filmiti isegi minu toonases korteris. Ja nii tuli järgmine ja järgmine ja järgmine film.
Ma õppisin hoopis maali, Austrias ja Bostonis. Kuigi ma ei arva, et maali saab tegelikult õppida. Ja ma tegin igasuguseid töid, et ellu jääda. Nii et need praktilised oskused, kuidas seinu ehitada jms, olid mul olemas.
Ma elasin ju nagu Kaurismäki filmis pool oma elu. Ma oleksin võinud olla vabalt üks tema filmi tegelastest, Viinis elamise ajal vähemasti. Meil on ühesugune huumorimeel, see teeb koostöö lihtsaks. Tema filmid pole konkreetse ajaga seotud - see maailm, mida Kaurismäki loob, ei ole kunagi eksisteerinud, ei Soomes ega kusagil mujal. See on fiktsioon.
Veiko filmidega on samamoodi...
Jah. Mulle meeldis tema "Tühirand" ka väga. Mulle tundub, et Veiko on alustamas mingit uut lainet eesti filmis - ma tean, et teil oli nõukogude ajal tugev filmikoolkond, aga iseseisvuse järel ei ole väga säravat aega olnud. Ma nägin näiteks seda "Detsembrikuumust" - kui igav, kõik nagu raamatu järgi tehtud, ei midagi unikaalset. Niisuguseid filme tehakse igal pool. Ja see maksis ka veel nii palju.
Sa oled ka hoopis teistsuguseid, üsna naturalistlikke filmikujundusi teinud - Aleksi Salmenperä "Mehe töö" näiteks, mida Eestiski näidati.
Või Aku Louhimiehe "Käsky" - ajastufilm.
Salmenperä filmis me proovisime hoida kõik väga lihtsa, et ei kasutaks mingisugust trendikaupa. Ja et keegi ei s aaks aru, kas see on päris või mitte. Ja me tegime veel sellise asja seal, et lasime lastel stuudios oma toa ise mänguliselt kujundada. Mina ei suuda ju välja mõelda, kuidas lapsed mõtlevad, aga nii oli tulemus väga naturaalne.
Louhimiehe film oli jällegi väga raske teha, sest meil oli väga vähe raha. Ajastutruu atmosfääri kopeerimine üks-ühele ei paku mulle midagi, see on igav. Ma tahtsin sinna ikka mingi sõlme peale keerata.
Mis sa pakud, kuidas Eestis Veiko filmi vastu võetakse?
Ei julge ennustama hakata, aga eks me ole oma filmide suhtes erakordselt kriitilised...
Ega Kaurismäega on samamoodi - ta on liiga lähedal Soomes, temast ei peeta. Ta on festivalidele oodatud. Veiko film on äkki ka liiga lähedal eestlasele - et seda küll mõistetakse, aga seda ei taheta tunnistada - et on nii suured erinevused venelaste ja eestlaste vahel, vaeste ja ülirikaste vahel. Võib-olla veel mitte sinu põlvkond, aga järgmine põlvkond ehk saab juba sellest Nõukogude traumast üle.
See on ikka väga kummaline, ma saan aru, et Lasnamäel elab sada tuhat mittekodanikku, kes ei saa kodakondsust, sest see on teil keeletestiga väga keeruliseks tehtud. Aga nad peavad ju ka sööma ja jooma ja kuidagi elama. Sestap on nad legaalsete võimaluste puudumisel kriminaalsetele pakkumistele selgelt rohkem avatud.
Narvas samuti - ma olin ikka päris imestunud, et kuidas teil Narvas on poes sildid ainult eesti keeles. No vanemad inimesed ei saa ju eesti keelest üldse aru seal! Meil Soomes on selge värk - meil on rootsikeelne vähemus, ja kõik käib kahes keeles, ja kui kogukonnas on rohkem rootslasi, on rootsi keel esimene.
Ma pakun, et kapitalismi kriitika on universaalselt mõistetav, nii et festivalidele peaks "Püha Tõnu" küll hästi sobima.
Muidugi, ja eestlased peaksid olema uhked ja õnnelikud, et niisugune film on just Eestis tehtud!
Veiko on lavastaja, kes stsenaariumist väga kinni ei pea. Kuidas see sinu tööd mõjutas?
Jah, see oli kogu meeldiva protsessi juures kõige raskem. (Naerab) Soomes niisugust asja naljalt ei juhtu - kõik on paigas. Samas, mul pole vahet. See tunne, et sa saad muuta, on tegelikult hea. Ma pean lihtsalt teadma, mis stseenis juhtub, et mida neil umbes vaja on, aga rohkemat pole vaja teada.
Proovisime üht stseeni Koplis teha - ja see maja oli kodutute poolt hõivatud. Kõik venelased. Ja nad olid väga mures, et me äkki anname nad võimudele välja või midagi. Et tuleb pahandust. Seal oli üks ninamees, üsna ähvardava moega. Ma pole kunagi oma elus nii hirmul olnud. Ma siis veensin võttegruppi, et uskuge, me saame selle kuskil vähe ohutumas kohas ka ära filmida.
Leidsimegi koha Narva lähedal, ühes ilma elektrita asumis. Inimesed olid kõik kaotanud ja neil oli täiesti ükskõik. Nad olid elule alla andnud ja käega löönud - niisiis - feeling oli sama, aga suur erinevus oli selles, et inimesed ei olnud agressiivsed.
Miks sa filminduses olla tahad? Mis see sulle annab?
Tead, ma olen selle peale mõelnud. See on see tunne - kui kõik on platsil valmis, näitlejad ootavad, kõik on paigas ja siis hetk enne seda, kui lavastaja ütleb "action" - on niisugune ärev vaikus. Midagi ei ole võimalik muuta - see on hetk, kus kõik on andnud endast kõik. See on väga ilus hetk.
