Marta Pulk: otse küsides jäävad vähesed uksed suletuks

Eelmisel nädalal alustas dokumentaalprojekti raames tasuta kriisiaja kõnepost „Räägi ära“. Numbril 656 5005 helistades saavad inimesed jätta kõneposti sõnumeid – kuidas nad end tunnevad ning millest mõtlevad, mida nad tahaksid praegu jagada, mida mujal ei saa või ei oska. Kõned salvestatakse anonüümselt ning nendest koostatakse dokumentaalfilm, mille režissöör on eelmisel aastal filmiga „Aasta täis draamat“ publikut ja kriitikuid vaimustanud Marta Pulk (32).

Küsimine

Töö viib mind tihti kohtadesse, kuhu muidu ei satuks, ja inimeste juurde, kellega muidu ei kohtuks. Tuleb välja, et kui küsid, siis antakse. Tehakse lahti uksed ja tagahoovid. Räägitakse olulistest mõtetest. Võetakse aega, antakse näha. Tuleb otse küsida ja kui su huvi on siiras, jäävad vähesed uksed suletuks.

Muusika

Ükskõik kas Klassikaraadiost ette mängitud Richteri kaheksatunnine teos või The Strokesi värske album, mida ei osanud enam isegi oodata. Muusika on universaal, ta annab ja võtab kõik.

Ebakorrapära

Mind hirmutab maailm, kus kõik on inimese käe järgi tehtud ja mugavasti siledaks aetud. See tekitab õõnsa arusaama, nagu siin ilmas annaks midagi kontrollida. Parem olgu tekstuuri, ebakohti ja ebamääraseid olukordi, kus tuleb meelde, et pead ise mõtlema, mitte ainult etteantud radu pidi kõndima.

Võõrad inimesed

Olgu see neid pargipingilt kõõritades, bussis meelega lähedale istudes, baaris tundmatu inimesega juttu alustades või mõnel teisel moel ühendust otsides, võõras toob pähe midagi uut. Kui võtad vaevaks võõrale mitte peale, vaid sisse vaadata, saad aru, et ta ei allu sinu loogikale ja mõte logistab täiesti iseenesest uuele rajale.

Kodu

Nii ruumis kui inimestes. Paik, kus tunned end mugavalt, inimesed, kellest tead, et võid neile kindel olla. Kes hoolitsevad sinu eest ja kelle eest tahad ise hoolt kanda. See, kellel on, kuhu tagasi tulla, julgeb kaugemale seigelda.

Vaikus

Neil harvadel hetkedel, kui ma selle enda seest üles leian, asetub kõik oma kohale.