Martin Luther: Enda sõnul lapsemeelse otsekohesusega narr läks ajalukku ühe inimkkonna suurima mõtlejana. Lucas Cranach vanema portree aastast 1533. repro

Aastatuhande vahetuse paiku koostati mitmesuguseid aastatuhande tipptegijate nimekirju. Martin Luther (1483–1546) oli mitmes neist esimese kolme hulgas. Ajakiri Life pani ta kolmandaks Thomas Edisoni ja Christoph Kolumbuse järel, religioonidega seotud sündmusi käsitlevate ajakirjanike nimekirjas oli Luther esimene, “Biography of the Millenniumi” väljavalitute seas oli esikohal trükipressi leiutaja Johann Gutenberg, füüsik Isaac Newton teine ning piibliteadlane ja reformaator Martin Luther kolmas.

Osalt on tema kõrge positsioon seotud mitte niivõrd sellega, kui tuntud ta tegemised on, vaid spekulatsiooniga selle üle, milliseks oleks Euroopa ja maailma ajalugu kujunenud, kui teda poleks olnud. Mõistagi ei olnud Luther esimene ega ainus, kes paavstlust või katoliku kiriku mõjuvõimu ja korruptsiooni kritiseeris, ent Lutheri ja teiste reformaatorite tegevuse tagajärjel jagunes järgneva poole sajandi jooksul Euroopa katoliiklikuks ja protestantlikuks, inimesed hakkasid aktiivselt mõtisklema, kellel ja miks on autoriteet teha nende elu (kaasa arvatud surmajärgset elu!) puudutavaid otsuseid ning kuivõrd ja mil moel on lunastus ja arm seotud inimese enda tublidusega ja kui tõene on “ainult armust usu läbi” – fraas, mis võtab kokku Lutheri rõhuasetuse usuelus. Reformatsioonil oli ja on määratu mõju nii haridusele ja teadusele, kirjandusele, muusikale ja teistele kunstidele kui ka poliitikale ja majandusele. Reformatsioon muutis kiriklikku praktikat ja uuendas teoloogilist argumentatsiooni. Kiriklike ja teoloogiliste uuenduste järelmid tõid kaasa uuendusi ja muutusi kogu Euroopa valdavalt kristlikule kultuurile. Reformaatorite kaasaegsed ei saanud loomulikult muutuse ulatust ise näha, ent tagasivaates on see ilmne. Järjepidevuse ja muutumise dialektika nügis Euroopa uusaega.

Ei ole kahtlust, et Luther on jätkuvalt huvipakkuv. Erinevalt paljudest teistest teoloogidest on tema puhul inimest ja autorit võimatu lahutada: Lutheri enda võitlused on lahutamatu osa tema teostest. Luther ei kirjutanud kunagi kokkuvõtlikku ja süstemaatilist teost oma õpetustest. Ta oli pigem nagu kiirreageerimisüksus, kes lähtus situatsioonist ja vajadusest. Paljud tema aja probleemid pole õnneks (ja nii mõnigi kord tänu Lutherile endale) meie probleemid, paljud küsimused polnud veel esiplaanile tõusnud või tõstatusid meie jaoks harjumatust perspektiivist. Kui Luther võttis aktiivselt ja läbinägelikult sõna suhete kohta kirikute ja religioonide vahel, globaalsete majandussuhete ja kauplemise, teaduse ja teadmise, sõja ja religiooniga põhjendatud vägivalla, abielu ja lahutuse, looduse ja maailmalõpu – tegelikult mille iganes kohta, siis ei teinud ta seda mitte majandusteadlase, sotsioloogi või mingi muu eksperdina tänapäevases mõttes, vaid südametunnistuse õpetajana ja kasvatajana. Lutheri ääretult mahukas ja kompleksne pärand ei tee hõlpsaks ei vastastele ega pooldajatele ühe ja ainsa “tõelise” luterliku õpetuse välja sõelumist. Ent just see komplekssus tagab selle, et Lutheri teosed on võimelised genereerima dialoogi. Edasimõtlemiseks on materjali küllaga ja reformatsiooni traditsioon nõuab sama loovalt ja julgelt endise augustiinlase Lutheri edasiarendamist, kui tema eeskujud piibellikust ajast ja Augustinus oma ajastu pärandiga ringi käisid.

Reformatsioonide ajastust mõeldes tuleb seostada eri asjaolusid: reformatsiooni ei põhjustanud üks konkreetne põhjus või inimene, kuigi andekatel üksikisikutel oli suur roll. Kindlustunnet usu- ja elukorralduses olid õõnestanud näljahädad ja haigused, eeskätt seletamatud ja ravimatud katk ja süüfilis, lakkamatud sõjad, talupoegade väljaastumised, kiired sotsiaalsed muutused seoses linnastumisega ja muutuvate majandussuhetega. Sotsiaalne korraldus – feodalism – oli kaotamas enesestmõistetavust, aga saabuv uusaeg ei olnud veel ka kinnistunud. Tekkis rahal põhinev ja kasumit taotlev majandus, uued ideed ja tehnoloogiad hakkasid levima. Reformatsiooni seisukohalt oli neist kõige olulisem kahtlemata trükipress.

Ent uuendused ka näiteks hõbedakaevandamises tegid võimalikuks kiire kasvu raha müntimises, mis omakorda tõi kaasa pankade tähtsuse tõusu. Püssirohu kasutuselevõtmine ja töökindlamate kahurite leiutamine, üldse relvatööstuse kiire areng pigem destabiliseeris hiliskeskaegset ühiskonda, kui lisas kindlustunnet. Kirikult oodati kindlustunde ülalhoidmist, ent tekkis hoopis usuline ebakindlus, mida süvendas tolleaegne katoliiklik mudel kujutada suhet Jumalaga omamoodi lepinguna – inimene püüab elada Jumalale meelepäraselt nii hästi, kui suudab, ja Jumal tuleb talle siis appi. Ent alati jäi küsimus: kui palju on ikka piisav ja võib-olla suudaksin ma veel rohkem. Paljud inimesed otsisid kindlat raamistikku, milles toimida. Mõistatuse kõik osad ei sobinud kokku ja mõnda polnud veel leitudki.

Lutheri reformatsiooni ajendas eeskätt usuline ebakindlus. Tema küsimus oli keskaegse inimese küsimus: “Kuidas leida armulist Jumalat?” Kuidas võib leida kindlustunde inimene, kes on Jumala karistuse ära teeninud (ja järele mõeldes võiks igaüks selle diagnoosiga nõustuda), kuidas hoida alal lootust, et ta siiski võib pääste leida. Kui keskaegne ja katoliiklik kirik pakkus kvantitatiivset, legalistlikku-maagilist ja hierarhilist teed päästeni, siis Luther pööras vastuse küsimusele ümber. Inimene ei saagi midagi oma päästeks teha, ent Jumal tuleb ise inimese juurde selleks, et teda päästa. Südametunnistuse vabastamine muretsemisest iseenda pärast vabastab inimese kaasinimest märkama ja teda teenima.

Juba Lutheri enda eluajal hakati koostama kogumikke tema kõige olulisematest teostest. Vältimatult peab valiku tegija võtma vastu mitu otsust: kas kasutada uusimaid või vanimaid Lutheri kirjutiste trükke, kas kasutada ka tema enda või ta õpilaste märkmeid ning kas tõlkida saksa või ladina keelest, kui teos on ilmunud mõlemas (nagu Augsburgi usutunnistused 1530 ja “Kristlase vabadusest” 1520). Iga valik peegeldab ka oma aega ja kohta. Näiteks polnud ameeriklasel Timothy F. Lullil põhjust lisada oma 1989. a valikusse Martin Lutheri “Läkitust Liivimaa kristlastele” (lk 567 jj, tlk Anne Burghardt), mis on näide sellest, kuidas Lutheri õpetus jõudis ülikiiresti ka meie aladele.

Sellele vaatamata on üpris üllatav, kui vähe on tegelikult Lutherit eesti keelde tõlgitud. Urmas Petti koostatud valikus on esitatud reformatsiooni seisukohalt Lutheri olulisemad teosed: “Väitlus indulgentside väe selgitamiseks ehk 95 teesi” (tlk Urmas Petti), “Heidelbergi väitlus” (tlk Meelis Friedenthal), “Saksa rahva kristlikule aadlile” (tlk Anne Burghardt), “Kiriku Paabeli vangipõlvest” (tlk Marju Lepajõe), “Traktaat kristlase vabadusest” (tlk Meelis Friedenthal). Ligi 850-leheküljeline kogumik peaks huvi pakkuma aga mitte ainult ajaloolastele või teoloogidele, vaid kõigile, kes murravad pead inimloomuse üle. Kirjutised surmaks valmistumisest, ilmalikust valitsusest, kauplemisest ja laenamisest ja käendamisest, sõdimisest ja sõjameestest, abieluasjust ja paljust muust on ühtaegu nii terav kriitika Lutheri-aegsele praktikale kui pakuvad ka konstruktiivseid lahendusi: näiteks abielu küsimused kuulugu ilmaliku võimu haldusalasse ja salajased kihlused tuleks keelata.

Brutaalselt otsekohese ütlemisega Martin Luther ei pruugi vastata igaühe ettekujutusele kiriku ja teoloogia uuendajast. Kui vastaseid oli vaja materdada, siis ei hoidnud ta mitte oma keelt hammaste taga – tõele au andes ei hoidnud ta end tagasi ka enesekriitilistes väljendustes.

Martin Luther ei olnud lihtsalt uue õpetuse rajaja: uusi tõlgendusi pakuti välja ka enne teda ja kiriku kritiseerijaidki oli juba sajandeid enne teda. Ent Lutheril läks korda läbi murda Rooma süsteemsest mõjuvõimust ja muuta selle kaudu ka pöördumatult kristluse nägu Euroopas – ning pikemas perspektiivis kogu maailmas.

Martin Lutherit ei saa lihtsalt asetada meile tuntud luterluse konteksti –

nii nagu Naatsareti Jeesust ei saa tegelikult nimetada kristlaseks, nii polnud ka Martin Luther luterlane, ükskõik mida või millist perioodi luterlikus kirikuloos me ka “tõeliseks” luterluseks peaksime. Paul Tillich on nimetanud Lutherit üheks vähestest suurtest prohvetitest kristlikus kirikus – isegi kui Lutheril nagu igal suurkujul on omad piirid ja puudused. Igatahes õnnestus Lutheril algatada kristlik liikumine, mille tagajärjeks oli reformeeritud kristlus. Mingis mõttes võib reformeeritud traditsiooni pidada uueks religiooniks, uueks religioosseks enesetunnetuseks, uueks inimese ja Jumala, religioosse ja sekulaarse vahelise suhte väljenduseks. Seetõttu ei õnnestunud ei Lutheri eluajal ega hiljemgi kirikute taasühendamine – üksikult vaadeldavate õpetuste puhul on võimalik leida kompromisse, ent ei ole võimalik ühendada erinevaid tunnetuslaade.

Martin Luther kirjeldab värvikalt on tegemisi: “Ma olen üksnes Jumala Sõna õpetanud, jutlustanud ja kirjutanud, midagi muud pole ma teinud. Sel ajal, kui mina magasin, või kui ma oma sõprade Philippi [Melanchthon] ja Amsdorffiga Wittenbergis õlut jõin, nõrgendas Sõna paavstivõimu niivõrd, et ükski vürst ega keiser pole seda nii palju lammutanud. Mina ei teinud midagi, seda kõike tegi ja saavutas Sõna” (lk 359, “Kaheksa Wittenbergis peetud jutlust”).

Jumala Sõna uurimine ja õpetamine viis teda tänapäevalgi tähelepanuväärsete järeldusteni: Jumalat ei saa leida inimkonna saavutustes ja/või intellektuaalses või moraalses progressis, vaid Jeesuses ristil. Jumal on peidetud võimsate ja vägevate eest ja ilmutatud kannatuses. Nende vastu, kellele ei meeldi inimese autonoomia, kes on veendunud, et kiriklik või ilmalik võim teab alati paremini, mis on inimesele hea, ütleb Luther, et keegi ei saa võtta ristiinimese vabadust. Kes tahavad aga seda vabadust pruukida omakasu huvides või ükskõiksuse õigustamiseks kaasinimese vastu, nendel ei ole mingit lootust Jumala armu osaliseks saada. Lutheri tuntud põhimõte – sola fide (ainult usust) – on üks kõige sagedamini (meelega) valesti mõistetud fraase, mille reformatsioon meile pärandas!

Lutheri ristiteoloogia on teoloogia vastupidise kaudu: inimesele ei too midagi head see, kui ta tunneb Jumala hiilgust ja vägevust, aga ei tunne Jumalat, kes ilmutab end ristil ja kannatuses. Auhiilguse teoloog otsib seda, mis on samane sellega, mida inimene juba oskab ihata ja hinnata (au, kuulsus, võim, raha jne), ristiteoloog – kui taas kasutada veidi tänapäevasemat sõnastust – otsib erinevust, näeb samasuse petlikkust, märkab pragusid monoliidis, ei ehmu irooniast ega paradoksidest. Seetõttu nimetab ristiteoloog asju õigete nimedega.

Luther rõhutab Jumala Sõna tähtsust ja Jumala Sõna sisaldub piiblis. Ometigi ei arvanud Luther, et iga piiblis kirjas olev sõna, käsk või lugu on võrdselt Jumala Sõna. Lutheri jaoks on Jumala Sõna vaid see, mis “ajab meid Kristuse poole” ja mis väljendab evangeeliumi põhimõtteid. Seetõttu võis ta kasutada teoloogilistel põhjustel ajaloolis-kriitilist meetodit (kui kasutada tänapäevast väljendit) nende piibli osade kohta, millest ta Jumala Sõna ei leidnud (näiteks Vana Testamendi käsud või Uues Testamendis Kiri Jaakobusele).

Meie aja teoloogide ülesanne ei ole muuta Augustinuse või Lutheri pärandit – nende seisukohad jäävad nii oma suuruses kui ka piiratuses. Ega ei ole ka palju kasu sellest, kui me määrame kindlaks, kui pädevad olid nende hinnangud igas üksikasjas nende enda ajastu jaoks. Küll aga võib juhtuda, et nende uuesti (või esmakordsel) lugemisel avaneb uus vaade meie oma ajale ja kultuurile. Reformeeritud traditsioonis elamine nõuab julgust muutuda. Ei tohiks ise ennast vangikongi panna ja pärandit (olgu või Lutheri oma) vangivalvuriks määrata.

Luther, peaaegu lapsemeelse otsekohesusega narr (nagu ta ennast nimetanud on) ja prohvet, tuhandete lehekülgede autor, piibliõpetlane ja tõlkija, jutlustaja ja hingehoidja, ütleb oma eessõnas saksakeelsete kirjutiste Wittenbergi väljaandele: “Meelsasti näeksin, et minu raamatud kogunisti unustusse oleksid jäänud ja hävinud.” Lutheri mõõdupuu järgi on Pühakiri selline raamat, mis teeb kõikide teiste raamatute tarkuse narruseks ja need lausa ülearusteks ning lahjadeks hindab. Õigesti haarates jäävad pihku vaid kõlisevate kellukestega eeslikõrvad, kui edev autor oma raamatuist ülemäära hoogu läheb.

Meil on siiski põhjust rõõmustada, et Lutheri kirjutised on nüüd suurepärases tõlkes ning hädavajalike kommentaaridega ka eestikeelsele lugejale kättesaadavad.


Reformaatori elu

Martin Luther sündis 1486. aasta 10. novembril Eislebenis tänapäeva Saksi-Anhalti liidumaa alal. 62 aastat hiljem, 1546. aasta 18. veebruaril ta ka suri seal, kuid tegelikult veetis ta suure osa elust 40 kilomeetrit loodes asuvas Wittenbergis ja enne seda 70 kilomeetrit edela pool Erfurdis, mille ülikoolis kaitses Luther 1505. aastal magistrikraadi. Sooje tundeid Lutheril talle õigusteadusliku hariduse andnud alma mater’i vastu küll polnud, ta kirjeldas hiljem Erfurdi ülikooli kui hooramaja ja õllesaali.

Kõrgemalt hindas Luther nüüd tema enese nime kandvat Wittenbergi ülikooli, kus ta õppis usuteadust, kaitstes seal 1512. aasta oktoobris doktorikraadi. Just Wittenbergi kiriku uksele naelutas ta ilmselt 1517. aasta 31. oktoobril oma kuulsad 95 teesi.

Pärast seda ei olnud miski enam endine. Paavst Leo X pani Lutheri küll kirikuvande alla ning järgnevad aastad pidi ta end Wartburgi kindluses varjama, kuid ühtlasi andis see Lutherile võimaluse tõlkida piibel saksa keelde. 1522. aastal naasis ta avalikkuse ette ning viis järgmise kahe kümnendi jooksul läbi reformatsiooni Wittenbergis, abiellus endise nunna Katharina von Boraga, kellega ta sai kuus last (praegugi on maailmas Lutheri järeltulijaid, neil on lausa oma koduleht: www.lutheriden.de) ning toetas oma kirjavahetuse abil usureformi kõikjal kus võimalik. Muu hulgas ka Eestis: Tallinna linnaarhiivis asub kolm Lutheri kirja siinsetele usukaaslastele.

Luther suri oma sünnilinnas, kuhu ta oli sõitnud Wittenbergist, et anda ühes tüliküsimuses nõu sealsele krahvile. Vatikani kirikuvande all on ta tänini, kuid on selge, et Martin Lutheri tegevust pole põhjust vaadelda mitte tolle aja poliitika võtmes, vaid tegu oli mehega, kelle teeneid maailma väljatoomiseks keskajast on võimatu üle hinnata.

Peeter Helme


Martin Luther

“Valitud tööd”

Koostanud Urmas Petti. Tõlkinud Anne Burghardt, Meelis Friedenthal, Marju Lepajõe ja Urmas Petti. Ilmamaa, 2013. 838 lk.