Mask on maailmas norm ja meil Eestis tuleb sellega kohaneda

Mask on uus norm nii maailma tänavatel kui moelavadel. Me ei ole erand, kuid väikese Põhjala perifeeria massidesse jõuab kõik väikese nihkega. Ja paraku eelneb suundade ülevõtmisele ka osaliselt nende üle irvitamine.

Olen kaotamas oma tõhusaimat ilurelva – seda siis, kui peidan oma tulipunased huuled maski taha. Kannan suuri prille ja silmad on seega juba ammu mängust väljas. Keegi ei pane tähele, kui klaaside taga ripsmeid välgutan või silmi kissitan. Saan aru, kui isekas mu edev ahastus on, ja sisendan endale, et saan sellest üle. ,„Võta end kokku! Maailm ei vaja su pealiskaudseid pisaraid, vaid ühte kirjatükki ja tegusid!“ kamandan ma ennast. MASK, mille ma tihedamates seltskondades olen otsustanud näkku lükata, on VAJALIK ja ma olen valmis huuledraamatikast loobuma, et mängida statistirolli suuremate kurbmängude ärahoidmises.

Hääletuna koosolekulauas

Idee olemas ja tegudele! Asun peas sõnu kokku seadma, et Eesti meediasse lisanduks keset globaalset pandeemiat üks maskipositiivne mõtisklus. Ja kuna alati on mõistlik lisaks lausumistele ka reaalseid tegusid teha, siis otsustan üle saada oma valehäbist ja esialgsest pisikesest ebamugavusetundest – kannan nüüdsest maski kõikidel kohtumistel, mis toimuvad siseruumides või kui tunnen, et ei suuda inimestega piisavat füüsilist distantsi hoida (seda ka õues). Paraku saavad enesekindlus ja maskiusk põntsu juba esimesel sellisel ettevõtmisel – mõistan, et koosolekulauas arvatakse mind arvamuse avaldajate ringist maha. Keegi ei oota minult piuksugi, sest jutuõigus on neil, kelle suud on teistele näha.