Mastodon “Crack the Skye”

Astraalsfääride proge-metal-kvintessents.

Mastodon

“Crack the Skye”

(Reprise Records)

Neljanda täispika albumiga väidab Mastodon olevat tõmmanud joone alla elemendipõhiste plaatide jadale: “Remission” olla olnud tule võrdkuju, “Leviathan” loomulikult vesi ja “Blood Mountain” maa. Õhuplaat “Crack the Skye” on kindlasti varasematest õhulisem, kuid ka psühhedeelsem ning haakub seetõttu hoopis paremini viienda elemendi, kvintessentsi, imaginaarse eeterruumiga.

Kontseptuaalalbumid on pretensioonikama rock’i leivanumber sellest ajast, kui The Ventures 1961. aastal muusikat värviliseks võõpama asus, ning ega Mastodongi saa traditsiooni eirata, mistõttu “Crack the Skye” moodustab hoomatava terviku, mis lähemal ­uurimisel kihistub paeluvaks fraktaalmustriks, kust leitud müriaadid filigraanseid nüansse helis, sõnumis ja konstruktsioonis mitmeid meeli kõditavad.

Pärast tülinorimist System Of A Downi bassistiga 2007. aastal, sellele järgnenud tappasaamist, ajuvapustust ja kroonilist peapööritust on Brent Hinds enda sõnul vaikselt paranenud, kanepit popsinud ja akustilisel kitarril lugusid treinud. Nii sündinud “Crack the Skye” räägib muu hulgas ratastooli aheldatud invaliidi astraal-ekslemistest ajas ja ruumis, Hawkingi ussiaukudest, Vene viimase tsaari perekonna ja Rasputiniga toimunust, salapärasest põrandaalusest hlõstide sektist, aga ka näiteks trummar Brann Dailori 14aastase õe Skye enesetapust, ning kõlabki täpselt nii keeruliselt ja hüplikult. Mitmekihilisena pakub plaat meeldivaid elamusi ja aimu komplitseeritusest esimeselgi kuulamisel, kuid tõeliselt tööle hakkab pärast nädalakest vaevanägemist. Tasu on külluslik, mistõttu pean Mastodoni tänavust panust parimaks pärast revolutsioonilist “Remissionit”, ehkki, kui tuua võrdlus lelude maailmast, on “Remission” ju kõigest kõristi ja “Crack the Skye” pigem Rubiku kuubik.

8