Sel nädalalõpul toimuv HÕFF toob suurele ekraanile „Matrixi“, mis tähistab tänavu 20. sünnipäeva. Tõnis Kahu analüüsib selles kultusfilmis peidus olevaid kihte ja kihistusi.

Kirjutades aastal 2004 väga põgusalt „Matrixi“ filmitriloogiast, oli David Thomson, üks mu lemmikuid filmikriitikute seas, võrdlemisi kindel (ja salamisi üsna rahul), et sellele ei omistata 30 aasta pärast näiteks kahe esimese „Ristiisaga“ võrreldavat kaalukust. Pool sellest ajast on nüüd möödas ja midagi peaks saama mõõta. Mõõta tasub muidugi just esimese „Matrixi“ tagajärgi, sest selle jätkuosad polnud tegelikult kuigivõrd jätkusuutlikud. Aga ka selle esimese filmi puhul on aeg kahtlemata oma järamistööd teinud.


On selge, et „Matrixi“ põhiideed ei kujutanud sajandivahetuse filmikunsti kontekstis endast midagi väga uut. David Cronenbergi „Videodrome“ oli juba 1982. aastal taibanud esitada umbes samu küsimusi. Kuidas sekkub kujutluslik ja illusoorne nn päris maailma? Kuidas ikkagi juhtub nii, et virtuaalne koguni asendab reaalse? Kummas maailmas ikkagi elame me ise ja kust jooksevad piirid nende maailmade vahel? Nüüd on meid ootamas juba uued vastused neile küsimustele, rääkimata päris uutest asjadest, mida küsida. „Matrixi“ visuaalse virtuoossuse CGI-läige on samuti veidi tuhmunud, kuigi kahtlemata oli see sündinud tajutavast tehnoloogilisest optimismist, valmisolekust muuta seda, kuidas me filme edaspidi vaatama hakkame.

« Avalehele 0 Kommentaari