Mats Traat. “Orjavits õitseb”
Mats Traat on luuletajana kõige rohkem tähelepanu leidnud “Harala” elulugudega, mis ehk pole tänaseni veel lõpetatud teos. Siin on vanameistri looming põlvkonnavahetustest tulenevaid vastasseise ja tõlgendustunnetuse teisenemisi ületanud. (Väga hästi toimib siiani paralleelsus Dylan Thomasega.) Muidu püsib ta trendisõltumatult justkui põlvkondlikult tõrjuvas positsioonis ja kirjutab “omade” jaoks. See pole etteheide.
Vastne raamat puudutab nn üleminekuaegu, 90ndaid, sekka kõrgkultuurilisi hajamõtteid. Vabavärss on üle keskmise kõlaliselt-rütmiliselt organiseeritud, puhuti riimitudki. Sõnamängudel, kirjandusliku taustaga kujundiüllatustel ja ladinakeelsetel fraasipudemetel on oluline roll. Muutuste aegu kästleb Traat umbusklikult, mõneti võõrastades, ajuti suisa kirudes, kord heaks kiites, kord "seakskiites". On indiviidi kaitsel ja masside vastu. Ajastukriitilisus mõjub loiult hallina, sest kujundeiks on vormitud liiga palju ammugi ajakirjanduses äratrööbatud fraseoloogiat ja hoiakuid. Spontaansus ja ehedus on kaduvväike.
Traat on ikka mõjunud talupoegliku illusioonideta haritlasena, tema poolt aktsepteeritud elukogemus ei paku meile helget tulevikuvisiooni, ühed kannatused asenduvad teistega, orjavitsarahvas jääb orjavitsarahvaks. Mõrudavõitu meelt lahutab mõnevõrra tundeline taime-allegooria. Loojapaatos teose lõpus ei pääse mõjule.
