Meelis Friedenthal “Kuldne aeg”
Viimase romaanivõistluse kolmas auhind. Võinuks olla ka esimene. Kirjanik on sündinud. Ja pole erekteerunud slängi, mitte midagi eriti ekstreemset. Päevakajalisust harjumuspärasuses ärge oodake, suhe tänapäeva on intellektuaalselt üldistav, ajaloolised paralleelid viitavad igavesele kordumisele.
See ulmeromaan parodeerib eluhoiakuid, mis tuginevad mälule. Pärast üleüldist (tuuma?)katastroofi masinate poolt üleskasvatatud homunculus’ed on määratud taastama Vana Head Maailma. Tuhnivad raamatukogudes, avaldavad hüpoteese, kuid muidugi ei lähe otsad kuidagi kokku. Masinate hoitud ja taassünnitatud inimkond ei tea näiteks midagi kunagisest rikkusest, suurem osa tehnoloogiaid näivad neile pigem religioonidena. Kuid mõtlemisviisilt, ihade poolest, enesehinnangutest ja isegi riietumisharjumustest lähtudes on nad nagu tänapäevast välja astunud. Masinad olid kunagi loonud bioloogilise superaju Kronose, kes oleks pidanud taastama loodusliku liigirikkuse, ent hakkab hoopiski tegelema inimese kui liigi rikastamisega teiste liikide omadustega, looma täiesti uusi kombinatsioone (autor siiski ei pusi detailidega, targasti teeb). Romaani lõpus loobuvad homunculus’ed taastamisideedest, algab futuristlik masinalõhkujate revolutsioon.
Romaani paralleelina meenus esmalt Walter M. Milleri kultusromaan "Kantileen Leibowitzile". Ka Georg Orwelli "1984". Viimase paralleeli puhul – Friedenthali teos pole päriselt antiutoopia, kuid selles on kujutatud ülima meisterlikkusega ängi. Ängi ei defineerita, otsad jäetakse lahti nagu parimas luules. Labiilse natuurina pidin paar korda raamatu kõrvale panema, et ängist distantseeruda.
