Mees, kes nägi tulevikku
Philip K. Dicki peavad paljud üheks 20. sajandi
olulisemaks ulmekirjanikuks. Hoolimata sellest, et Dicki raamatutes pole
rõhk kunagi loogiliste pööretega action’il, vaid pigem
ängistaval meeleolul, on Hollywoodil õnnestunud toota tema
raamatute põhjal terve joru mainstream-ulmekaid (“Täielik
mäluvahetus”, “Minority Report – Kolmas otsus”,
“Tasu”). Need pole omas žanris sugugi kehvad, kuid neil pole ka
Dicki loominguga suurt stiililist sarnasust.
Samasse seltskonda
kuulub ka uusmeremaalase Lee Tamahori lavastatud ulmepõnevik
“Prohvet” (Next, 2007), mille aluseks Dicki lühijutt
“Kuldne mees” (The Golden Man).
Las Vegases
töötav teisejärguline illusionist Cris Johnson (Nicolas Cage)
omab hoolikalt salajas hoitud võimet näha ette
tulevikusündmusi – aga vaid kahe minuti kaugusele ning sedagi juhul,
kui toimuv on seotud tema endaga. Ainsaks erandiks on tulevane kohtumine
salapärase kaunitari Liziga (Jessica Biel), mida ta on juba õige
pikalt oodanud. Samal ajal plaanib grupp terroriste Los Angeleses tuumapommi
lõhata. Visa FBI agent Callie Ferris (Julianne Moore) teab Crisi
võimest ning üritab teda pommi leidmiseks appi värvata, kas
või vägisi. Tema tegevus segab Crisi ja Lizi maailma terroristide
omaga ning seab mõlema elud tõsisesse ohtu.
“Prohvet” osutub oodatust tunduvalt intrigeerivamaks –
hoolimata sellest, et pea kõik selle loo juures tundub olevat
lõpuni lahtikirjutamata. Me ei saa praktiliselt mitte midagi teada
terroristidest – kes nad on ja mis põhjusel tegutsevad? Mis
minevikudeemonid vaevavad agent Ferrist ning kuidas ta Crisi võimest
teadlik on? Milliste minevikusündmuste ajel Cris valenime kasutab ning
võimuesindajaid katku kombel väldib? Miks näeb ta Liziga
toimuvat ette rohkem kui kahe minuti võrra, ja kui kaugele ta temaga
seonduvat õieti näeb?
Lahtiste otste kiuste on tegemist
kaasahaarava ja põneva looga. Niisugusena meenutab “Prohvet”
pigem teleseriaali pilootosa kui kinofilmi. Sarja puhul on ju potentsiaalselt
sadu seeriaid aukude täitmiseks ning lugu kirjutataksegi nii, et vaatajal
püsiks huvi toimuvat edasi jälgida. 70 miljonit dollarit maksnud
filmi puhul, mille avanädalavahetus tõi USA kinodes sisse vaid
kesised seitse miljonit, ei tasu aga pöidlaid pihus hoides järge
oodata.
Tagasi Philip K. Dicki ja tema loomingu
Hollywoodi-adaptsioonide küsimuse juurde tulles, lühijutu
“Kuldne mees” tegevus toimub maailmas, kus pärast suurt
sõda on midagi lahti inimeste geenidega ning valitsus on loonud uue
agentuuri, mille agendid püüavad ja hävitavad mutanteerunud
inimesi. Siis aga leiavad nad ühest farmist kuldse nahatooniga poisi, kes
näeb ette tulevikku, kuid ei oska rääkida.
Niisiis
võib “Prohveti” kohta öelda, et Hollywood on taas
tootnud Philip K. Dicki ekraniseeringu, millel aluseks oleva teosega
õieti midagi sarnast pole. Üllataval kombel pole
“Prohvet” aga ka täielik möödalask. Nagu tavaks
Dicki lugudes, on filmis tegu inimestega, kes on mingi keeruka süsteemi
ohvrid ning teevad meeleheitlikke püüdeid enda ümber toimuvat
analüüsida. Lisaks kujuneb filmi läbivaks teemaks reaalsuse
suhtelisus. Tulevik pole enam kunagi sama, kui sa seda juba korra vaadanud
oled.