Hiljuti EKA kunstiteaduse instituudi kutsel siin loenguid pidanud mees
rääkis enda lemmikutest – Stockholmi Metsakalmistu, California
1950ndate aiad, Isamu Noguchi kunstilised maastikud...
Treibi
parafraseerides ei teeks paha istutuslembeses Eestis, kus avaliku ruumi
peamiseks ilmestajaks ise-ilutegijalik klumbindus, maastikuarhitektuuri sisu
veidi lahti seletada.
TO: “Maastik” on
universaalne sõna, tänapäeval armastatakse ka arhitektuurist
ja linnaehitusest rääkida maastiku võtmes.
Jah, eksisteerib koguni “maastiku urbanismi”-nimeline liikumine.
Igaüks käsitleb seda sellisena, nagu tahab. Positiivne on see, et on
hakatud aru saama, et projekt ei lõppe kitsalt krundi piiriga, vaid koht
on laiem mõiste – linn või piirkond, millega sa pead
arvestama. Tuleb mõelda kaugemale kui üks maja. Aga üldiselt
on maastiku urbanismi kujul tegu väikest viisi terminoloogilise
brändimisega. Vastav kursus on olemas Londoni AA arhitektuurikoolis, ent
kui ühel sealsel doktorandil palusin endale asja seletada, ei olnud ta
kuigi konkreetne. Tema jaoks tähendas maastik ka infrastruktuuri, ent
minu jaoks on see juba teine teema. Naljakal kombel pole projektid, mida need
urbanistid illustratsioonidena kasutavad, mitte linnaehituslikud projektid,
vaid pargid.
KK: Nii nagu maastiku urbanismi on raske
määratleda, on ka maastikul palju tähendusi ja seletusi.
Eestikeelne “maastik” on geograafide leiutatud sõna, nad
viitasid sellega maapinna morfoloogiale ja nad peavad siiani maastikuteemat oma
spetsiifikaks. Kuidas teie maastikku määratlete?
Võiks ette kujutada mitut ringi. Kõige suurem oleks looduslik
maastik. Juba siin tekib raskus: kas mõtleme maastikule produktiivsuse
aspektist – maastik jahipidamiseks või põllumajanduseks,
või siis kui maaliline, kunstiline vaade? Järgmine ring on nn
kultuurmaastik, mis paikneb kuskil geograafia ja arhitektuuriajaloo vahel. USAs
oli selle uurimissuuna alusepanijaks John Brinkerhof Jackson, kes vaatles
põllumajanduslikke mustreid üle maa: tehaseid, mis pidid veekogu
läheduses asuma, ja tehaseid, mis olid ühekorruselised, kuna
tootmissüsteemid ja transport tingisid nii. Tema tähenduses on
kultuurmaastik inimkätega loodud. Maastikuarhitektuur (ma kasutaks
terminit “kujundatud maastik”, designed landscape) sobitub omakorda
kultuurmaastikku. Tekib kolm tasandit. Mulle meeldib mõiste
“kujundatud maastik”, kuna termin “maastikuarhitektuur”
nagu viitaks, et maastikku peaks kasutama vaid arhitektuursetel
eesmärkidel või tuleks sellele anda arhitektuurne, geomeetriline
vorm. “Kujundatud maastiku” terminit võib samuti
kritiseerida, sest sel juhul võib ka põllumajandusmaad pidada
disainitud
maastikuks. Ideaalset terminit pole leitud.
TO: Te olete õppinud arhitektiks?
Jah, ma
õppisin Florida ülikoolis, siis aasta Soomes ja sain oma
magistrikraadi Berkeleyst Californias – mul on kraad nii disainis kui
arhitektuuris. Olen veidi tegelenud ka graafilise disainiga. Aedu ma kujundanud
ei ole või siis nii v&
amp;
auml;ikesi, et ma ei näita neid kunagi kellelegi.
TO:
Mõtlesin just Charles Jencksile, kes kuulsa arhitektuuriajaloolasena
tegeleb samal ajal ka maastikuarhitektuuriga ja on kujundanud mitmeid parke (sh
palju endale). Mis sa tema töödest arvad?
Parim
kriitika tema tööde kohta kõlas Edinburghi “Kosmilise
spekulatsiooni aia” aadressil. Kui kõik looduse protsessid on
äärmiselt muutlikud, siis miks küll tahab ta kasutada
põhiliste väljendusvahenditena staatilisi maapinnavorme? Mina
nimetaks tema asju ekstsentrilisteks aedadeks. Naljaga pooleks võib ka
öelda, et minul pole ei raha ega maaomandusi nagu Jencksil... Mul on
küll kodumaja taga väike aed, aga selle eest hoolitseb õnneks
mu naaber.
TO: Kui sa maastikuarhitektuuri ajaloo
uurimisega alustasid, oli see teatud mõttes hüljatud ja
väheuuritud teema?
Minu huvi tärkas Jaapanis.
1970ndate alguses seal esimest korda käies huvitusin eelkõige
rahvapärasest arhitektuurist, Jaapani moodsat arhitektuuri pidasin
äärmiselt formalistlikuks, kus ruumiga ei tegelda ja mis on vaid
kaunilt üles pildistatud. Nii tabasin end templites hoopis läbi maja
vaatamas, et näha aedu tagahoovides. Loomulikult meeldivad zen-templite nn
kuivad aiad, sest nad on nii moodsad. Lugesin ka, et jaapani nn
jalutusaial on tugev paralleel Inglise maastikuaiaga, mis omakorda tekkis
reaktsioonina Prantsuse regulaarpargile, mis omakorda pärineb Itaalia
aiatraditsioonist, jne. Nii see huvi ja seosed tekkisid.
Moodsa
maastikuga hakkasin tegelema seetõttu, et keegi seda ei uurinud!
Berkeleys kohtusin oma tulevase naisega, kelle lõputöö teemaks
oli Prantsusmaa 1920.–30. aastate kubistlik aiakujundus. Kuna mina
teadsin Ameerikat ja tema Euroopat, siis täiendasime üksteist
väga hästi.
Naljatasime, et inglise keeles sel teemal
ilmunud neljast raamatust oleme meie kirjutanud kaks, ja ükskõik
kuhu me ka ei lähe, on see automaatselt moodsa maastikuarhitektuuri
uurimise keskus. Tänaseks on loomulikult ilmunud palju rohkem uurimusi.
KK: Kuidas sa tänast olukorda kirjeldaksid? Kas
maastikuarhitektuuriteooria on muutunud olulisemaks? Arhitektuuriteooriaga on
tal ju raske võistelda.
Vastav ringkond on ju
väga väike, tegelikult pole korralikku moodsa maastikuarhitektuuri
ajalugu trükis ilmunudki. Loodan selle ühel päeval koostada,
sest kindlasti olen ma moodsaid maastikke näinud rohkem kui keegi teine.
Mõni aasta tagasi rajasin arhitektuuriajaloolaste ühingu sees
maastikuajaloo uurijate sektsiooni, mis ei tegele ainult ajalooga, vaid
pigem maastiku uurimisega laiemas mõttes. Loodan, et mõne aja
pärast tekib selle baasilt ka akadeemiline maastikuarhitektuuri uurimise
distsipliin. Viimati oli meil 110 liiget 20 maalt.
Inglismaal on
ajaloolise maastiku uurimine väga tugeval järjel, ent moodsa
perioodiga tegelevad vähesed. Loen oma teeneks, et olen paljusid
suurepäraseid arhitektuuriajaloolasi suunanud ka maastikke uurima –
tavaliselt neid vastavale konverentsile kutsudes! Neil on
arhitektuuriajaloolase vaatepunkt, kuid väga huvitav oleks ka näiteks
agronoomi taustaga inimese lähenemine ajaloole. Kahjuks ma ei tea
ühtki sellist inimest.
Inglismaal ilmus küll hiljuti Tom
Williamsonilt fantastiline raamat “Polite Landscapes”, mis
räägib muu hulgas, kuidas jahipidamine ja jahirelvade muutumine 18.
sajandi Inglise maastikke muutis.
Näiteks hakati laskma
faasaneid ja kuna need ei armasta paksu metsa, õhendati puudefronte.
Teises peatükis räägitakse majanduslikust kasust –
kuidas tammede kasvatamine r
egulaarväljana oli pigem ökonoomne kui esteetiline otsus.
Maastikukujunduse uurimise teebki huvitavaks fakt, et seda ei saa kuskil
õppida ja kõik inimesed, kes maastikuajalooga tegelevad, on
väga erineva uurijataustaga.
TO: Klassikalise pargi
suursugusest ajaloost ollakse teadlikud. Mis on moodsa maastikukujunduse juures
kõige huvitavam? Mida on 20. sajandil spetsiifilist?
Moodne maastikukujundus haakub loomulikult moodsa arhitektuuri arengu ja
suurte muutustega 20. sajandil. Üks erinevusi traditsioonilisest
maastikust on näiteks keskendumine erinevatele kasutusviisidele. Lisaks
uued materjalid, mida sõja ajal hakati tootma militaareesmärkidel
(nt alumiinium) ja mis nüüd on aedades kasutusele võetud.
Tähtis on näiteks ujumisbasseini tulek, samuti sise- ja
välisruumi sidumine tervikuks.
Muutus ruumiline tundlikkus,
meelega kaotati näiteks teljelisus, vaatepunkt muutus liikuvaks. Tihti
öeldakse, et moodsus oli lahtiütlemine kõigest eelnevast,
mitte enese määratlemine.
Maastikukujunduse puhul on see
“põlvkondade sõda” veelgi keerulisem, sest puudega
saab lõpuks käituda ju vaid kahel moel: kas lasta neil kasvada
või pügada! Kuidas sa teed moodsat puud?
Minu huvialad
on väga varieeruvad, kõik tundub huvitav, ja kui oleks aega,
tegeleksin näiteks kindlasti Eesti ja Herbert Johansoni loominguga. Ta
tundub tõeliselt paeluv ja sama elegantne kui näiteks toonane
Rootsi arhitektuur. Johansoni tehtud Pelgulinna Ristiku põhikool on
palju parem kui Gunnar Asplundi Karl Johansskola Göteborgis!
Ja lõpuks – moodsaid maastikukujundusi saad sa alati vaatama
minna, vanema perioodi puhul oled aga täielikult sõltuv
arhiiviallikatest.
TO: Maastik on muutlik, kui seda ei
hooldata, siis algne kujundus laguneb koost?
Jah,
ajaloolase jaoks on täielik õudus näiteks daatumite panemine
– hoonetel on kindel valmimisaeg, projektidel algus- ja lõpuaeg
jne. Maastikuarhitektuuris on olemas küll arhitekti tehtud istutusplaan,
ent mul pole aimugi, kas seda järgiti, kas üht või teist taime
oli saada, jne. Pärast istutamist ju jooniseid ei tehtud.
KK: Viimasel ajal on esile kerkinud uued suunad maastiku
kujundamisel, näiteks protsesside suunamine. Tuntud maastikuarhitekt
Gilles Clément on hariduselt aednik ja ta armastab taimi. Tahtmata neid
reguleerida, üritab ta arengut diskreetselt juhtida.
Tema
loodud on evolutsiooniline aed Citroëni pargis Pariisis, kus ta
külvas maha igasugu metsikuid taimi ja vaatas, mis ellu jäid, on
pargi populaarseim osa!
Paraku pole see aed kõige
popim selle pärast. Elasin pargi avamise aastal Pariisis ja tõesti
oli alguses Clémenti’i aed oma metsikute lillede ja muuga
väga eksootiline. Nüüdseks on seal vaid umbrohi ja orashein,
täiesti ebahuvitav! See on darvinism – vastu peavad vaid tugevamad,
neid metsikuid lilli oleks tulnud igal aastal uuesti külvata. Toredad on
seal hoopis need platvormid, millest ei saa aru, kas need on lauad või
toolid, ja mida inimesed igal võimalikul moel kasutavad.
Võrreldes ülejäänud pargi formaalsusega, kus pole
praktiliselt ühtki varjulist kohta, armastavad inimesed tõesti
Clément’i aia metsikust ja platvorme.
Tema
kõige värskem töö on Branly muuseumi aed Pariisis. Maja
ise on täiesti kohutav, üks parimaid kohti on Patrick Blanci
eksootiline roheline taimesein, aga see asub üsna imeliku koha peal,
avanedes linna poole.
TO: Milline regioon või figuur
on sinu hinnangul maailmas hetkel n-&am
p;ou
ml; juhtival kohal, kõige põnevam, arenevam?
Minu meelest on Prantsusmaal palju häid kujundajaid: Michel Desvigne ja
tema ökoloogiliste arengusuundade uurimused, samuti Alexander
Chemetoff. Huvitaval kombel juhtub aga Prantsusmaal sageli, et kui
maastikuarhitekt saavutab teatud kuulsuse, muutub ta urbanistiks ja hakkab
tegelema linnaplaneerimisega, tema tööd ei saa enam kuigivõrd
maastikuarhitektuuriks pidada. Šveitslane Dieter Kienast, kes kahjuks
suri noorelt, tegi imeilusaid aedu. Loomulikult West 8 Hollandist, selle juht
Adriaan Geuze on väga mõjukas figuur, pean teda üheks
taibukamaks meheks oma erialal.
Ameeriklaste jaoks on oluline
Martha Schwartz, kes nüüd elab küll Inglismaal. Inimesed
ütlevad tema tööde kohta, et maastikuarhitektuur see küll
ei ole, ja siis mõtlevad paar minutit ning küsivad endalt, et mis
see maastikuarhitektuur üldse on. Nii et ta paneb järele
mõtlema. Martha tööde puuduseks on see, et need on nagu
vaateaknakujundused, ainult et õues. Oma skaala tõttu on nad
koheselt kasutamiseks, vananedes ruttu.
TO: Millised on
tänapäevased suunad maastikukujunduses? Kas imagoloogiline
meediamaailm on sarnaselt arhitektuuriga ka seda eriala
mõjutanud?
Arvan, et inimesed suhtuvad maastikku
tõsisemalt. USAs on maastik midagi looduse ja kultuuri
vahepealset, enamik maastikuarhitekte mõtlevad 80 protsenti
loodusest ja 20 protsenti kultuurist. Kunsti suhtes ollakse väga
ignorantsed ja seetõttu kunstilembesed Martha Schwartz või
Peter Walker on tõesti silmapaistvad. Walker on küll üks
tuntumaid nimesid eeskätt seetõttu, et ta on World Trade
Centeri memoriaali maastikuarhitekt ja tema nimi on läbi käinud
meediast, muidu teda vaevalt teataks.
Üks oluline teema on
endiste tööstusalade elluäratamine – näiteks
Kathryn Gustafsoni endise gaasivabriku alale rajatud park Amsterdamis tegeleb
saastunud pinnase ja muu sellisega, samuti James Corneri Fresh Killsi pargi
projekt New Yorgis, mis sisuliselt on prügimäe taaselustamine.
See on liikumine, mis hõlmab looduslikke protsesse, kuhu
arhitekt sekkub teatud analüüsi järel.
Nii et
taaskasutus ja säilitamine, moes on ka nn tervendavad aiad, näiteks
vähihaigete jaoks.
Tööstusalad on peaaegu
romantikaks muutunud, tõenäoliselt on see seotud genius loci
ideedega.
Minu kriitika Corneri suhtes oleks, et keskendutakse
protsessile, mitte tulemusele. Miks muretseda selle üle, mis juhtub 20
aasta pärast, huvitumata, milline see koht on täna? Ei Corneri ega
näiteks Bruce Mau puhul, kes teeb parki Torontos, ei tea ma, milline see
maastikuarhitektuur on, miks nad nimetavad neid asju parkideks – nad ei
räägi kunagi tegevustest või kasutusviisidest, vaid loodusest.
Õigemini öeldes oli projektis küll tegevuste nimekiri, kuid
need oleks võinud aset leida ka New Yorgi Central Parkis, mis on
kujundatud 150 aastat tagasi.
Minu meelest oleks vaja uusi vorme,
uut maastikku, ent ei Corner ega Mau pole seda tõestanud.
Tegevused pargis või avalikus ruumis pole kuigi palju muutunud, isegi La
Vilette’i park pidi kunagi autorite sõnul olema arhitektuuri,
linna jätkumine – miks? Pariisis on piisavalt linna, miks see park
peaks selle osa olema, inimesed tahavad hoopis kohta, kuhu linnast eemale
põgeneda.
TO: Seega vaatamata tehnoloogilistele
uuendustele ja muutustele elustiilis kasutame me aedu ja parke
samamoodi?
Mina ei tea, mis see uus elustiil on. Enamik
arhitekte otsib lihtsalt ettekäänet, et üht võ
;
;i teist asja teha. Ma pole näinud inimesi, kel oleks radikaalselt
erinevad elutingimused, välja arvatud tudengid.
Kui sul on
raha oma maja jaoks, oled sa kodanlane. Majas võib elada küll
geipaar, ent elamisviis on neil samasugune kui teistelgi.
Mõjukad ning jõukad inimesed tellivad tavaliselt väga
konservatiivseid maju ja aedu, see on omamoodi enda ajalukku raiumine, moodsuse
tahtjaid on vähe.