Mees, kes püüdis jõuda kivile...
Vaino Vahing nägi ilmavalgust Meeksi valla Aravu külas 1940. aasta alguses. Kui meie paljud tänased koolipoisid teavad luuletaja Juhan Liivist vaid seda, et see oli see mees, kes kurtis – "kui seda metsa ees ei oleks...", siis Vahingu koolitee viis teda Aravult Mehikoormasse ja selle koolimaja juures seistes ei saanud küll kurta, et Peipsit näha ei ole. Lämmijärve kallas oli siin lausa käeulatuses.
Pole olnud endal võimalust Vahingult otse küsida, kas tal lapsepõlves ka mõni konkreetne kivi Aravus või Mehikoormas oli, millele ta end väikemehena üles upitas või millel istudes ehk päikese käes end soojendavat sisalikku jälgis. Kivide ja kividele mahtumisega on igal uurijal, kes tahab Vahingut mõista, kindlasti vaja rassida. Vaino Vahingu parim historiograaf Madis Kõiv ütleb: "Muidugi ei mahu ta (s.t Vaino Vahing) kivile ja näitemäng, millele nende sõnadega vihjame ("Mees, kes ei mahu kivile", 1974), ongi näitemäng temast endast, rüütatud ühe teise pöörase elukäiku."
Selle kivi-kujundi annab ümber sõnastada ka nii, et tegemist on olukorraga, kus "mees ei mahu iseendasse". "Kivikuningaks" püüdlemine käib nii Vahingu enda kui tema lugude kangelaste kohta, aga ka teda teatud eluperioodidel väga tihedalt-lähedalt ümbritsenud põlvkonnakaaslaste juurde. See "kivile saamise püüe" on ühelt poolt harituse poole pürgiva inimese püüd eneseteostusele, kuid paraku samas ka püüd võimule nii üldse kui enda lähedaste üle.
Tardo liin
Vahingu tihe kokkupuude Tartuga algas enam kui neli aastakümmet tagasi õpingutega Tartu Meditsiinikoolis ja jätkus arstiks õppimisega ülikoolis. Arstiks saamine on kindlasti punkt, kui Peipsi-äärse kandi mees Vahing oli vähemalt hetkeks veendunud, et ta on jõudnud oma unistuste kivile. Sellesse perioodi mahub üliõpilaste psühhiaatriaringis tehtud eksistentsiaalseks valikuks osutunud ettekanne Sigmund Freudist. See juhtis Vahingu psühhoanalüüsi juurde, Freudi pisikust ta enam ei vabanenudki.
Tartu on jäänud Vahingu jaoks nii akadeemiliseks, kirjanduslikuks, teatri kui oma elu elamise näitelavaks. Tal oli võimalus kaasa elada Tartu linna rollile nii oma eeskujude biograafiaid uurides kui sellest linnast lahkunud sõprade edaspidist saatust jälgides. Ta ise pole suutnud sellest linnast enam lahkuda. Ometi oli see kahe kõrge orunõlva vahel lookleva jõe kallastel laiuv linn sageli liialt väike, et siin kõiki "Vahingu mänge"oleks saanud vabalt harrastada.
Genius loci
Tartu on linn, mis vajutab siinsele elanikule oma pitseri. Olgu see siis genius loci või midagi muud. Tartu oli varemgi ülikoolilinnana siiski pigem teadussuuruste läbisõiduhoov kui nende pikaajalisem kodu. Vahing – erinevalt paljudest oma sõpradest – jäääb Tartusse kinni. Temast saab omamoodi Tartu vang. Ta käib sellest linnast vahel küll lühemaks ajaks ära, mõneks ajaks Viljandisse Jämejalga tööle, küll Moskvasse ning Leningradi end täiendama, kuid ta tuleb siia linna tagasi. Tal pole olnud ilmselt jõudu või julgust end sellest linnast tõsiselt lahti raputada.
Ta meenutab küll raamatu avasõnas, kuidas 1972 lahkus Tartust Mati Unt, sest ei kohanenud siiski selle jõeorgu surutud linnaga. Kuna loodus vabu valentse ei sallivat, siis Mati Undi rolli, vähemalt selle linna teatri seltskonnas, olevat endale võtnud teatud ajaks just Vahing ise.
Mahtuda iseendasse
Vahingu piiriotsimised on olnud seotud ka eneseteostuse probleemidega. Aravu mehena võttis ta endale ülesandeid, mida hiljem oli raske endasse ära mahutada.
Läbi aegade on teadus olnud valdkond, kus inimesed on kasutanud "musta töö" tegemiseks teisi. Madis Kõiv meenutab, et Vahing ei saanud hiljem mööduda surnud kassist, sest töötades ülikoolis teadlasena, oli ta nii palju kasse tapnud psühhofarmakoloogia eksperimentides. Vahing olevat oma sõpradele tunnistanud, et just tema oli see, "kes neid eksperimente tegelikult läbi viis" (M. Kõiv. Luhta-minek. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 444).
Vahing ise tunnistab, et Tartus käisid kassidel eksperimenteerimas tol ajal ka mõned Leningradi psühhiaatrid-farmakoloogid, sest kunagise blokaadi mälestusena ei lubatud selles linnas kassidega eksperimente teha. Blokaadi Leningradis olid kassid oma eluga päästnud nii mõnegi inimelu. Tartus sellist "psühholoogilist piirangut" polnud.
Sel foonil on paremini mõistetavad piiride otsimised nn Erose mängudes, millega hulluarstist kirjanik Tartus ja oma põlvkonnas tuntud oli. Need põlvkondlikud seltskonna-mängud lõid sama palju uusi paineid, kui nad suutsid ehk mõningaid paineid lahendada. Need mängud on selle põlvkonna poolt dokumenteeritud, ent samas ka parajalt looritatud-varjutatud, et nad järgnevatele põlvedele vastuvõetavamad ning eesmärgistatumad näiksid.
Kolmkümmend aastat tagasi, ühel oma eneseteostuse kõrghetkel mängis Vahing vaheldumisi Evald Hermakülaga Vanemuise teatris Jaan Oksa, omakirjutatud näidendis "Mees, kes ei mahu kivile". Noore haritlaskonnaga täidetud teatrisaal oli üldiselt vaimustuses, kuid ajalugu on näidanud kunagistele saalis olijatele, et traagilise saatusega kirjameest mänginud mehed ei jäänud saatuse raskest käest ise samuti puutumata. Aga ega "kivil" olemine sisemist rahu toonud, mõlemal Oksa kehastajal oli tublisti probleeme endasse mahtumisega.
Vahingu kokkuvõte hulluarsti ametist on toodud ka raamatu kaaneümbrisele, kus kirjas mõte, et psühhiaatria on algusest peale olnud meditsiiniharudest kõige sotsiaalsem. Psühhiaatriat on kasutatud vahendina, korraldava instantsina. Kirjutamine on kindlasti olnud üheks topeltelu elamise viisiks. Eeskujud Vahingule sellise elu elamisel on olnud nii hulluarstist kolleeg Juhan Luiga (raamatus leidub artikkel "Suveräänne Juhan Luiga") kui kindlasti meie kuulus doktor Faehlmann, kellest Vahingul koos Kõivuga valmis 1982/1984 näitemäng.
Endspiel
Kes on siis kogumiku "Vaimuhaiguse müüt" tööde autor Vaino Vahing? Madis Kõiv ütleb, et Vahing on ideaalne näide tollest "igamehest", kes võib oma elus kirjutada vähemalt ühe romaani – romaani iseendast. Ta kirjutabki selle ja ainult selle. Kuid tema romaan iseendast ei ole romaan iseendale, vaid romaan selle lugejatele ning pealegi mingis erilises kategoorilises mõttes. Tema romaan on freudistlik, mis annab freudismile tähenduse ka pärast selle langemist.
Kui siia lisada, et 1990. aastal ilmus juba kogumik "E me ipso", mis sisaldab Vahingu poolt aastatel 1969–1989 kirjutatud kultuuripublitsistikat, siis uue kogumiku "Vaimuhaiguse müüt" lisandumise järel võime öelda, et Vahingu tekstikorpus on tulevastele uurijatele esindatud päris hästi, vähemalt oma põhiosas koos. Või üllatab meid vana elu- ja muidu mängur Vahing veel, sest tema kunagise naise väitel pidi ta ju olema kui sibul, kus juba avastatud koore alt tuleb välja uus koor...? Jääme ootama üllatusi.
Nooremale piire ületada püüdvale põlvkonnale tahaks soovitada, et nad loeksid tähelepanelikult nendel piiridel mängida proovinu tekste, sest kõiki piire pole vaja ehk alati ise proovida. Ajaprooviaastate tagant vaadatuna tunduvad kuuekümnendate põlvkonnale "piiriületused" vahel ka sedavõrd triviaalsed, et kõike ei tahaks nagu mäletadagi.
Vaino Vahingu hästi dokumenteeritud tekstikorpusest leiab huviline paljutki, millest teised kaasaegsed ei räägi. Samas vaatab tema tekstides meile vastu kindlasti see genius loci, 20. sajandi teise poole tüüpiline Tartu vaim, mida tartlased ikka püüdnud – paraku seni vist edutult – määratleda.
"Vaimuhaiguse müüt"
Koostaja Urmas Tõnisson. Ilmamaa. Tartu, 2005. 424 lk.
Vaino Vahing oma peagi ilmuvaist päevikuist, Tartust ja Spiel’ist:
Minu päevikute esimene köide hõlmab aastaid 1968–1973 – Positmehes oli viga, kaks aastakümmet viltu – ja peaks vist trükikojas olema. Muide, aastail 1988–1993 ma peaaegu päevikut ei pidanud. Olen kavandanud kolm köidet. Praegu löön kettale aastat 1975. Enamik ei kiida minu enesepaljastusi heaks. Mina aga õigustan sellega, et ega need märkmed niivõrd minu omad olegi, ma räägin ju teistest ka. Ja veel: mis mõte on, kui kirjavahetus avaldatakse 25–30 aastat pärast asjaosaliste surma? Asjaosalised suhtuvad mitmeti. Algul oli Maimu Berg veidi tõrges, kui mitte öelda, et vihane.
Tegelikult ei räägi ma esimeses köites Maimust halvasti. See, kes selle kirja pani, on nüüd 30 aastat vanem. See mis kirjas, on minu tollane hingeseisund. Seda pean ma kõige tähtsamaks. Siinjuures üks vahemärkus: mind häirib, kui PÄEVIKUTE asemel ilmuvad MÄLESTUSED. Need ei kannata minu arvates kriitikat, need on subjektiivsusest äärmiselt kauged. Omaaegsed Spiel’id? Eks see tollane elu, koos Undi ja Hermakülaga, oligi omamoodi mäng. Mõlemad mehed on juba teispoolsuses. Kardan, et nad ootavad mind... Aga olgu. Spiel märksõnana sobib Tartusse kõige paremini, Tartu on kuidagi meeldivalt provintslik... Kuidagi kodune. Olen hakanud mõtlema, kes esimesena seda märksõna kasutama hakkas. Kas Mati, Evald, mina või koguni Rähesoo. Mängul oli tollal väga võimas tagamaa, kas või see, et mängule kui käitumisvormelile ei saanud tollal keegi kallale tulla. Eks mängu kodu ole iga teater, kuigi nüüd, kommerts jne, on asjad teises paradigmas. Lõpetuseks: tollased mängud olid põnevad, kuigi ajad olid ajuti karmid.
