Mees, kes tahaks anda Eestile “Sõrmuse”
Dirigent Arvo Volmer ei afišeeri suurelt oma elu ja tegevust, seetõttu on ta eesti avalikkusele seni olnud vähem “hingelähedane” kui mõni teine siit pärit muusikainimene.
Kui ta ise seda oluliseks peaks, võiks ta välja käia uhke maailma orkestrite nimekirja, mida on juhatanud, samuti välisfirmadele salvestatud plaatide loetelu.
Sellest sügisest on Volmer Rahvusooper Estonia loominguline juht, samal ajal kehtivad ka töölepingud Soomes ja Austraalias. Esimene esietendus Estonia teatri muusikajuhina saab Volmerile olema Verdi “Aida” oktoobri algul Rocca al Mare Onistari Tennisekeskuses. “Aida” lavastus vajab suuremat ruumi, pealegi toimuvad Estonia enda saalis praegu põhjalikud remonditööd.
Olgugi sama ala inimene, ei ole minulgi selle “afišeerimata jätmise” tõttu Arvo Volmeri isiksusest seni erilist pilti olnud. Volmer ise ütleb kergelt iroonilise häälega, et ta on “täiesti normaalne inimene, kellele meeldivad uued, ilusad ja tavalised asjad, nagu kiired autod jne”. Talle meeldib ka tennist mängida, kuigi vorm pidi olema kõikuv ja kohati tunduvat, et “mida rohkem ma harjutan, seda kehvemini ma mängin”. Intervjuu tegemisel end ikka ja jälle ilmutav irooniakalduvus oli huvitav avastus Volmeri loomusest.
Aastal 2006 kavatseb Arvo Volmer eesti ooperipublikule pakkuda Tüüri “Wallenbergi”. Ja üks suur unistus tahab saada konkreetseks plaaniks ja kunagi tegelikkuseks – kanda Eestis ette terve Wagneri “Nibelungide sõrmus”, kogu see neljast ooperist koosnev kultuuripomm.
Erinevalt mitmest teisest eesti dirigendist on sind väljaspool pulti esinemas näha peaaegu võimatu. Sa vist ei räägi meelsasti meedias, ei mängi avaliku elu tegelast?
Mul on olnud häid vaimseid juhte ja sõpru, kes mind toetasid, kui ma alustasin. Mainiksin Peeter Liljed või Vello Pähna. Võib-olla on see ka nende mõju, aga minu arvates peaks inimese põhiline tegevus saama tegevuse endaga tehtud. Milleks rääkida, kui kõvad tegijad me oleme? Et lendasin jälle sinna, tegin jälle seda, ja see ütles minu kohta jube hästi… Seda ei ole vaja, mul oleks ebamugav sellist juttu ajada. Ma ei saa oma CV-d ka kirjutatud.
Muusikud oskavad hästi rääkida peaaegu ainult muusikast, aga kas teistel on nii kohutavalt huvitav seda kuulata? Muidugi peaks tänapäeval oma tegevusest rohkem rääkima, et paista foonist välja, aga kui teised oskavad seda minust paremini teha, siis las teevad. Mina püüan oma uues ametis ära kasutada seda, et mul on siin hulk abimehi.
Milliste mõtete ja plaanidega sa Estonia loomingulise juhi koha vastu võtsid?
Naljakas on öelda, et mulle ei meeldi suured ja pompoossed asjad, samal ajal kui me alustame “Aidaga”. Tegelikult on väga kihvt lavastada midagi suurelt ja pompoosselt, aga ei ole mõtet teha seda väikeses teatris väikesel laval. See näeb ainult suure mängimine välja ega tooks Estonia teatrimaja loomulikke võimalusi just kõige paremini esile. Kui tahta teha midagi pompoosselt, tuleb selleks leida vahendid ja sobiv koht. See ei pea tingimata olema spordihall.
Ehk realiseerub kunagi ka idee tekitada Pirita kloostri varemetesse üks korralik suvine ooperifestival. On palju inimesi, kes tahaksid suvel kuulata ka midagi muud peale “Maie ja Valduri”.
Estonia lavale peaks püüdma leida teoseid – maailma ooperirepertuaar on ju nii suur – mis mängivad just selles teatriruumis, kus saal on suhteliselt pisike ja publik lavale lähedal.
Millised võiksid olla Estonia-spetsiifilised ooperid?
Siia sobivad mõõduka või pigem väiksema suurusega orkestri lood. Väga hästi jõuavad selles saalis kuulajani värvid, väikesed nüansid. Ma ise tahaksin siin lähemal ajal laval näha Jana?eki ooperit “Kaval rebane” – ei teagi kuidas oleks õige seda pealkirja tõlkida – ja Raveli “L’enfant et les sortilège’i”.
Need ei ole teosed, mis kogu aeg igal pool laval oleksid ja mõlemad jätavad esialgu mulje, nagu oleks tegemist mingi lastele mõeldud asjaga. Ei ole üldse nii ja muusikaliselt pakuks eriti Ravel mulle hirmsasti pinget. Loomulikult, rahvusooperis peab kogu aeg ka mingi meinstriim laval olema, sest kust see eesti inimene siis ikka oma Puccini ja Verdi reaalajas kätte saab.
Kas publikul, kes tuleb “Aidat” kuulama ja vaatama, on oodata vanas heas klassikalises vaimus tehtud lavastust? Suurejoonelist meelelahutust kaasaegse trikitamiseta?
Kaasaegset trikitamist piirab see, et etendused ei toimu teatri statsionaaris, efektide kasutamine on piiratud. Siinne valguspark muidugi viiakse tennisekeskusesse, aga pöördlava ja tõstukeid seal ei ole. Lavastuse stiili kohta ütleksin, et see on kaasaegne variant traditsioonilisest lavastusest. Midagi antakse edasi sümbolite keeles, suhteliselt skemaatiliselt ja napilt, kõike realistlikult välja viilimata. Samas on dekoratsioonid ja kostüümid selgelt egiptuse- ja ajastupärased. Ma jälestan seda, kui lavastaja ei oska midagi teha ja toob klassikalise ooperi tegevuse tänapäeva põhjendamatult, sellele midagi muud külge riputades. Kuigi, kui see tõesti on põhjendatud, võib lavastus olla väga hea. Üks esimesi väga kuulsaid selletaolisi oli vist Covent Gardenis tehtud “Rigoletto”, kus kõik tegelased esitati mafioosodena. Must lips, valge särk ja päikeseprillid. Mõni lavastaja laseb inimestel paljalt laval käia ja arvab, et see on jube suur asi, kuigi see ei kanna iseendas mingit kunsti.
Umbes aasta tagasi ütlesid intervjuus Postimehele, et juhataksid hea meelega Monteverdi ja Wagneri oopereid, aga lisasid, et “reaalselt vaadates takistaksid seda mitmed asjaolud”. Kas “Aida” lavastamisel ei ole “reaalselt takistavaid asjaolusid”, suuri riske?
Riskantne on majast välja minna, riskantne on kulutada tohutu hunnik raha, et ehitada välja kõik vajalikud asjandused ja kutsuda kallid välismaa külalised laulma. Kui me selle üritusega majanduslikus mõttes kõvasti alt läheksime, paneks see ka meie edasisele tegevusele piirid. Usun, et muusikatehniliselt oleme suutnud riskid minimaalseks ajada. “Aidas” on lauljad, kes asjaga hästi hakkama saavad. Meil Eestis ei ole praegu veel nii võimsat solistide seltskonda välja panna, kes suudaksid “Aidat” peale kõige muu veel ka mitu õhtut järjest esitada. Aga olemas on ka eesti koosseis.
Monteverdi “Orfeuse” me teeme muuseas järgmisel aastal ära. Eestis on palju huvitavaid hääli, kellele me ei leia alati rakendust. “Orfeus” pakub sellist võimalust. Mis puutub Wagnerisse, siis “Tristan” oleks mu hirmus suur soov, aga võib-olla peaks seadma hoopis võimsama ja kultuuriliselt kaalukama eesmärgi – tehke ooperile suvelava, me anname teile “Sõrmuse”. Iga endast lugu pidav kultuurrahvas peaks ikka selle peatüki ka läbi lugema, st kuulama.
Nii et Eestis võiks kunagi terve “Nibelungide sõrmus” lavale tulla?
Täiesti vabalt. Kui ma oma eelistuse järgi saaksin Wagneri ooperite hulgast valida, siis tahaksin hirmsasti juhatada “Tristanit” ja “Parsifali”. Aga tuleb jälgida, kuidas tingimused kujunevad ja mis on kõige otstarbekam. Sama hirmsasti tahaksin kunagi teatris teha Puccini “Turandoti”, mida olen kontsertettekandes juhatanud.
See on kolossaalne, mis Estonias praegu toimub. Orkestriauk läheb palju sügavamaks, orkestri töötingimused peaksid kõvasti paranema, tulevad liftid, millega saab üles-alla sõita. Kui on ooperietendus, kus me “katame” lauljaid liialt, sõidame sügavamale. Kui on ballett ja orkester peaks olema hästi kuulda, sõidame ülespoole. Sellest tuleb päris “õige” teater lõpuks, kuigi pisike. Aga kuulsas Sidney ooperimajas on ainult veidike rohkem kohti kui Estonias. Nad on seal tohutus hädas, sest piletitulust ei saa midagi tagasi. On suur vahe, kas saalis on 800 või 2000 inimest.
Estonia teatri “pidamist” peetakse kohutavalt kalliks. Juba koori kostümeerimine nõuab vist suuri summasid. Kuidas Estonia sinu arvates õigustab seda, et ta riigile nii kalliks maksma läheb?
Teised teatrid justkui arvaksid millegi pärast, et Estonia elab nende arvelt. Jah, ooper on kallis asi. Sõjaväe pidamine on ka kallis. Miks me peame sõjaväge pidama? Ehk ei juhtu midagi? Miks mõni sõidab Lexusega, kui võiks sõita millegi odavamaga? Bussiga näiteks!
Ooperiteater on ka ajalooline küsimus. Millegipärast arvati ühel hetkel, et eesti keeles võiks ka kirjutada saada. Minu asi ei ole arutleda, kes eesti rahval peaks olema omakeelne kirjandus või lennundusterminoloogia. Kui eesti rahvas otsustaks, et oma ooperiteatrit pole vaja, siis ma ei saa sekkuda. Minu ülesanne on näidata, kui vahva on see, mis meil on olemas. Kui kihvt on, et sa lähed teatrisse, kus laval on vene ooper ja sa tunned, nagu oleks keegi visanud kapaga vene leili... On jah kallis. Kui meil oleks suurema saaliga maja, õigustaks dotatsioon ennast rohkem, tooks rohkem tagasi.
Kui tihedalt sa hetkel välisorkestritega seotud oled?
Mul läheb viimane aasta Oulus, kuhu ma olen jätnud väga olulised aastad oma elust. 2004. aasta jaanuarist algas mu leping Adelaide’i Sümfooniaorkestriga Austraalias. Õnneks on nii, et kui siin on puhkus, siis käib lõunapoolkeral kõige intensiivsem töötegemine.
Millise stiiliga dirigent, milline isiksus puldist orkestrile sinu näol vastu vaatab?
Muusika tegemisel häirivad mind ilma suunata fraasid vist rohkem kui mingid tehnilised puudused. Mind huvitab kõige rohkem muusika täitmine emotsionaalse sisuga. Samas ma rehkendan oma emotsioonid päris täpselt enne välja. See, mis peab mõjuma spontaansena, tuleb tegelikult kodus sada korda läbi mõelda. Ma vist ei ole eriti nõudlik, kuigi ma ei anna ilmaski järele. Nõudlik selles mõttes, et olgu nii ja kõik. Püüan seletada, veenda, viimasel ajal räägin proovides vist juba liiga palju. Praegusel eluetapil tundub veenmine vajalik, et inimesed tuleksid kaasa.
ERSO peadirigent olid sa kaheksa aastat. Banaalne küsimus – mis võiks sellest koostööajast olla parim, mida meenutada ja mis oli kõige raskem?
Kõige raskem oli üldine olukord. Ma hakkasin ERSOs tööle sellisel ajal, kui rahalised võimalused olid kultuuris väga kehvad. Laveerida tuli halbade ja veel halvemate variantide vahel.
Huvitava hooaja tegemine on iseenesest lihtne. Kui sul on palju pappi, siis kutsu geeniused mängima ja juhatama, teeme metsikult reklaami, saalid on täis ja kõik on rahul. Ainult et ei olnud seda raha. Paljud, kes pakkusid ennast siia külalisesinejaks, osutusid koha peal paremal juhul keskpäraseks, olenemata sellest, kui hea nende CV tundus.
Ka ENSV Riikliku Filharmoonia üle kasvamine Eesti Kontserdiks ja selle endise pätsi jagamine, et mis sellele, mis teisele, oli halb aeg. Aga selles halvas ajas oli palju toredaid asju, mis sai erinevate asutuste koostöös tehtud. Näiteks Mahleri Kaheksanda sümfoonia ettekanne. Ja “Turandoti” tore kontsertettekanne heade lauljatega või Debussy “Pelléas”, kus ka solistid tulid Eesti Kontserdi abiga – samuti väga head lauljad. Siis oli ka esimene kord, kui ma sain stipendiumi, et sõita Pariisi ja vaadata, kuidas “Pelléas’d” Grand Opéras tehakse. Tundsin, et ma ei saa sellest tükist lihtsalt aru, kui ainult loed Maeterlincki raamatu läbi ja vaatad nooti.
ERSO kontsertidel tundus, et kui kavas oli kolm muud heliloojat ja neljas teos Tubina sümfoonia, oli alati Tubinas kõige rohkem seda “õiget” asja sees. Sinu ja ERSO kontsertidel tuli Tubin mulle isiklikult nii lähedale, et isegi Vardo Rumesseni antipropaganda ei suutnud mõjuda. Millest see “õige” võis tulla?
Muusika on mingil määral ikka ka retooriline kunst. Ma arvan, et Tubin on eestlasele alateadlikult toimiv muusikaline keskkond. See ei tähenda, et teised ei peaks seda hästi mängima.
Mul on Seitsmenda sümfooniast salvestus Tasmaania Sümfooniaorkestriga, mis meeldib mulle mitmes mõttes rohkem kui see mis me ise plaadistasime, kuigi Tasmaania orkestris pole ühtegi eestlast ja kontsertmeister on hiinlane. Aga ikkagi, teist osa (Volmer laulab ette), kus hinges on laos – seda laost seal ei ole, on lihtsalt ilusasti mängitud. Sellepärast ongi vaja eesti muusikat eesti orkestritega esitada.
Ilmselt olid ka muud teosed kavades mulle siis vähem olulised. Mitte et ma oleksin neid üle jala teinud, aga küllap toimus mingi alateadlik aja ja energia planeerimine ja kulutamine.
Antipropaganda? Tubina ümber ei ole vaja müüte luua. Ta oli kuidagi terviklik isiksus ja tema mõttemall oli igasugustest pisiasjadest kõrgemal. Jah, talle meeldis ka hea vein ja meeldis hästi süüa teha. Muidugi on Tubina muusikas ka vähem atraktiivseid kohti, aga mõte või iva ei puudu selles kunagi. Tühje noote ei ole. Meeldib-ei meeldi on juba teine asi. Ja Tubinast ei saa iialgi Tšaikovskit, mängi ja reklaami teda palju tahes. Ei peagi saama.
Palju oled kursis selle muusikaga, mis jääb väljapoole sinu töömaid? Sellega, mis tuleb autoraadiost, kui see ei ole sul juhuslikult Klassikaraadio peal?
Kui on mõni leidlikult tehtud töötlus või lugu on lihtsalt heas proportsioonis, kuulan väga hea meelega. Mulle ei meeldi heavy ja ei meeldi räpp. Olen ostnud kokku Genesise plaate, kui need on tagantjärele CD-dena välja antud.
No see on ju ka juba klassika. Aga hitid, mida praegu mängitakse?
Ma olen vist väga ebamusikaalne, aga (sosistades) need ei jää mulle meelde!
Arvo Volmer:
Sündinud 4. novembril 1962.
Õppinud dirigeerimist Tallinna ja Leningradi konservatooriumis.
Dirigendikarjääri alustas 1985 Estonia teatris. Aastatel 1993–2001 oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigent ja kunstiline juht.
Hetkel Rahvusooper Estonia loominguline juht, Adelaide’i sümfooniaorkestri muusikajuht ning Oulu linnaorkestri peadirigent ja kunstiline juht.
Arvukate plaadistuste hulgas on Volmer salvestanud kõik eesti ühe tähtsaima klassiku Eduard Tubina sümfooniad (5 CDd firmale Alba Records).
Aastal 2002 peeti Volmerit Eesti Vabariigi kultuuripreemia vääriliseks, muu hulgas Tubina sümfooniate esitamise ja plaadistamise eest.
