Mees nagu elavhõbe

Märt Väljataga selgitab “geeniuste kultuuri” vastustava;saksa esinduspoeedi Hans Magnus Enzensbergeri kohta moodsas luules.

Eelmisel nädalal külastas Tallinna ja Tartut SLV riigipäeva aseesimehe Antje Vollmeri kaaskonnas moodsa luule klassik, teravapilguline maailmarändur ja juhtiv saksa intellektuaal Hans Magnus Enzensberger (sünd. 1927). Tema loomingust on eesti lugejale kättesaadav 1974 ilmunud valikkogu “Luulet neile, kes luulet ei loe” (Peeter Tulviste tõlkes) ja matemaatikat populariseeriv lasteraamat “Arvukratt” (1999). Enzensbergeri publitsistikat esindab essee “Taandumise sangarid” (Vikerkaar 1991, 12). Oma külaskäigu kestel vestles ta paaril korral ka kohaliku kirjarahvaga.

Kui tahta otsida üht juhtideed, mis läbib Enzensbergeri väga mitmepalgelist loomingut, siis võiks selleks olla vastuseis suurtele sõnadele ja programmidele ning sümpaatia üksikinimese vabaduse, ettevõtlikkuse ja argimaailma pisiasjade vastu. Ta on moodne luuletaja, kes tõrjub poeesiale pandavaid liigseid lootusi.
Nelikümmend aastat tagasi koostas ta mõjuka antoloogia “Moodsa lüürika muuseum”, andes juba kogumiku pealkirjaga mõista, et avangardsete maailmaparanduslike ja lunastust lubavate kunstiprogrammide aeg on ümber. Enzensbergeri enda luulega seoses on sageli tarvitatud väljendit “antiluule”, mis ühelt poolt märgib luulekeele loobumist kõrgelennulistest retoorilistest žestidest ja teiselt poolt ka moralistlikku umbusku traditsioonilise kõrgkultuuri vastu, sest see on mõnikord toitnud ohtlikke illusioone.
60ndatel küsis ta ühes luuletuses “mida hakata peale / kõigi nendega / kes ütlevad hölderlin ja mõtlevad himmler”. See kõlab kokku ta põlvkonnakaaslase Günther Eichi hoiakutega, kes ühes (ka eesti keelde tõlgitud) luuletuses provokatiivselt riimis Hölderlin ja uriin. Niisuguste hoiakute juured on omakorda tagasi viidavad Bertolt Brechtini, kes on kirjutanud, et “riim minu luules / mõjub peaaegu häbematusena”.
Tänaseks on Enzensbergeri hoiakud märksa leebunud, vestlustes rõhutas ta hoopis traditsiooniliste tehnikate valdamise tähtsust. “Luuletehnika on nagu lauakombed – see ei ahista luuletajat, vaid annab talle vabaduse. Ma ise traditsioonilisi vorme eriti ei kasuta, aga tean, kuidas seda teha, ja pean seda oskust tähtsaks.”
Minule oli mõistagi eriti südantsoojendav teada saada, et 2000. aasta suvel esitles Enzensberger ühel festivalil luulemasinat: “Muidugi on see lihtsalt mäng. Aga kes ei oska sellest paremini luuletada, see jätku luuletamine parem masina hooleks.”
Nagu näitab ka lasteraamat “Arvukratt”, on Enzensbergerile väga südamelähedane täppisteaduste (eriti matemaatika) ja humanitaarkultuuri lähendamine. Selles mõttes näib ta jätkavat nende üksikute saksakeelsete intellektuaalide (nagu Robert Musil) asjalikku traditsiooni, kes pole pidanud täppisteadust lihtsalt umbisikulise tehnoloogia toatüdrukuks, vaid oluliseks ja oma kõlbelise tähtsusega kultuuriosaks.

Luuletajana on Enzensberger hoopis teine äärmus kui sageli suurimaks sõjajärgseks saksakeelseks lüürikuks peetav esoteeriline Paul Celan. Enzensberger on teadlikult kerge, lõbus, ajakajaline ja kergestimõistetav. See on taganud talle ka tohutu lugejamenu. “Mõne aasta eest küsiti mult välismaal, kui palju on mu luuleraamatuid Saksamaal müüdud. Helistasin oma kirjastajale, kellel kulus arvutamiseks kaks päeva. Kogusummaks tuli 320 000 eksemplari – see on juba Nõukogude-aegse Venemaaga võrreldav arv!”
Samas ei suhtu Enzensberger oma esoteerilisematesse kolleegidesse sugugi halvustavalt ega arva, et nn saksa “sügavus” või “seespidisus” kannaks paratamatult mingit ühemõttelist poliitilist värvingut. Ta arvab, et hea luuletus peaks olema nagu sibul, mida saab järjest lahti koorida. Ja olgu luuletaja tehnilised või maailmavaatelised tõekspidamised millised tahes, määrab lõppkokkuvõttes tulemuse ära see, kas tal on luulelist kuulmist ehk kõrva keelenüansside tabamiseks.
Kuid Enzensbergerile on vastumeelne Saksamaal ikka veel elujõuline “geeniuste kultuur” – end geeniusteks kuulutanud tähtsad heliloojad, kunstnikud ja kirjanikud, kes kasutavad seda positsiooni, et teha nimme ärritavaid ja pööraseid avaldusi näiteks Bosnia sõja või 11. septembri terroriakti kohta.

Luuletaja ühiskondlikust positsioonist kõneldes paistab Enzensberger olevat rahul, et luulet ei peeta enam religiooni aseaineks, et seda ei ümbritse pühapaiste ning luuletajatelt (ja intellektuaalidelt üldiselt) ei eeldata suurejoonelisi sotsiaalseid visioone. Samas tunneb ta kerget nukrust selle üle, et tänapäeva luuletajate ajast sisustavad nii suure osa kõiksugused ettelugemised, kohtumised, ringreisid, intervjuud. Temale endale selline eluviis sobib, aga eraklikumatele poeetidele on see loomuvastane. Ometigi on kahju, et Enzensbergeri seekordne tihe päevakava ei andnud laiemale publikule võimalust kohtuda selle erakordselt meeldiva, uudishimuliku ja vaimuerksa vestlejaga.