Megalomaanile vääriline pop-jutustus

Kanye West “My Beautiful Dark Twisted ­Fantasy”
(Mercury)

Olgem ausad, popis pole viimased kümme aastat eriti midagi juhtunud; viimased paar aastat pole isegi ühtegi korralikku hittlaulu tulnud. Vähesed mõtlemisvõimelised kuulajad on neti läbi lõplikult nišistunud ja oimetutele hiigelplaadifirmadele on jäänud alles ainult lapsed ja debiilid. Piisab sellest, et keegi teeb imidžit ja spektaaklit veidigi kompetentselt (Lady Gaga), ja ülejäänud “staarid” hägustuvad nendeks haledateks hologrammideks, mida nad on alati olnud.

Kanye West on selle aja jooksul teinud mitu väga kiidetud plaati mitme väga eduka singliga, kuid sattunud avalikkuse tähelepanu alla rohkem oma impulsiivsete vahelesegamiste ja väljaütlemistega. Ja olgugi, et keegi pole tema erakordses andes ja kirglikkuses kahelnud, pole Westi muusika kunagi jõudnud päris nende taevalike kõrgusteni, kus tema ego näib enamiku ajast hõljuvat. Kus ta pole lihtsalt parim, vaid ainuke.

Aga nüüd siis on jõudnud. Kanye West on “My Beautiful Dark Twisted Fantasyga” lõpuks loonud oma megalomaaniale väärilise teose. Äratanud popmuusika vähemalt üheks plaadiks ellu ja, nagu kirjutas keegi teine, viinud hiphopi kõigi jaoks “autentsuse” ideelt FANTAASIASSE. Halleluuja.

Sest sellist supernoovalikku algust, nagu pakuvad esimesed viis laulu – veatutest meloodiatest haaravad kordamööda kinni klaver, elektrikitarr, lastekoor, trompet, trummimasin –, ei mäleta ma lähiminevikust küll. See on produktsioon kui täppiskunst, ja seda isegi minu katkiste kõlaritega. “Poweri” täisversioon on täpselt nii ärapööranud, nagu võis loota, “All of the Lights” on aasta poplaul esimese kolmekümne (kui mitte kolme) sekundiga ja Nicki Minaj’i viimane värss “Monsteril” on lihtsalt kolossaalne.

Plaadi teine pool läheb rahulikumaks ja jääb minu jaoks veidi nõrgemaks, aga produktsioon ei väärata ka selles osas. Need on head lood ja hiphopi kohta haruldaselt inimlikud – tihti isegi liigutavad (“Runaway”, “Blame Game”). Kanye West ei ole siin usutav ainult maailma valitsejana, vaid ka haavatavana ja häbis. Suurushullustus baseerub enamasti nii ülimal enesekindlusel kui ka ülimal ebakindlusel, ning West ei varjagi enda puhul seda.

Ja meie vaatame ju. Või loeme twitteris. Või kuulame seda plaati. Kus Kanye muu seas nendib, et “Every superhero needs his theme music”.

Veel üks viimati. Millal viimati oli pop-plaat tervik, jutustus, kogemus, jah, maal? Sest seda valemite ja mudelitega ei tee. Selle jaoks on, isegi popmuusikatööstuses, endiselt vaja inimest. 9