12.07.2007, 00:00
Meie igapäevane Aerosmith
Priit Hõbemägi käis superstaaride kontserdil, kuid pidi tõdema, et miski jäi puudu.
Steve Tyler: Glämmid rokihilbud passivad tema selga nagu valatud, mikrofonigi kaunistas kelmikas sall. René Velli
“Jänes oli pidulik, lintidega ehitud”
– umbes nii öeldi ühes onu Remuse jutus ja üsna
täpselt kirjeldab see ka rokisauruse Aerosmith esinemist Tallinnas.
Steven Tyler oligi pidulik, lintidega ehitud. Ootuspärane oli Aerosmithi pompöösne hipiglämm, jõulised käigud, lavaline sekeldamine, eneseirooniline pseudosentimentaalsus – kõik see hea või halb, mida Ameerika 80ndate poprokk maailmale on kinkinud.
Käsitöönduslik lähenemine heas, õhtune lüps ehk mitte nii heas mõttes – kui keelel on hea käik või refrään, siis korrati seda kas või viiskümmend korda järjest, et aga viimane tilk langeks kindasti ämbrisse.
Tegelikult peaks küsima ainult seda, kas on olemas mõni rokiklišee, mis jäi sellel kontserdil esitamata? Kirevad hipiriided, efektsed riffid, kitarride vahetamine, laval aelemine, statiivi ümber trügimine, bändikaaslaste selja taga hüplemine, selgade kokkusurumine, pärismaalaste keeles hõiklemine ja lavaesiste piigadega flirtimine, nabanäitamine, akustilise kitarri saatel kaeblemine, selja taga ja keelega kitarri mängimine, instrumendi lõhkumine, trummidesse viskumine, publiku õhutamine kaasalaulmisele jne jne.
Jah, kõik see oli. Ja palju muudki – lahedaid lugusid, laiutavat stiili avara taeva all. Aga mida polnud – see oli fiiling. Ei tekkinud Aerosmithi kontserdist seda erilist tunnet, mis paneb hetkeks kõik unustama ja ainult muusikas elama.
Steven Tyler oligi pidulik, lintidega ehitud. Ootuspärane oli Aerosmithi pompöösne hipiglämm, jõulised käigud, lavaline sekeldamine, eneseirooniline pseudosentimentaalsus – kõik see hea või halb, mida Ameerika 80ndate poprokk maailmale on kinkinud.
Käsitöönduslik lähenemine heas, õhtune lüps ehk mitte nii heas mõttes – kui keelel on hea käik või refrään, siis korrati seda kas või viiskümmend korda järjest, et aga viimane tilk langeks kindasti ämbrisse.
Tegelikult peaks küsima ainult seda, kas on olemas mõni rokiklišee, mis jäi sellel kontserdil esitamata? Kirevad hipiriided, efektsed riffid, kitarride vahetamine, laval aelemine, statiivi ümber trügimine, bändikaaslaste selja taga hüplemine, selgade kokkusurumine, pärismaalaste keeles hõiklemine ja lavaesiste piigadega flirtimine, nabanäitamine, akustilise kitarri saatel kaeblemine, selja taga ja keelega kitarri mängimine, instrumendi lõhkumine, trummidesse viskumine, publiku õhutamine kaasalaulmisele jne jne.
Jah, kõik see oli. Ja palju muudki – lahedaid lugusid, laiutavat stiili avara taeva all. Aga mida polnud – see oli fiiling. Ei tekkinud Aerosmithi kontserdist seda erilist tunnet, mis paneb hetkeks kõik unustama ja ainult muusikas elama.
See oli tavapärane, harilik, ette-ennustatav kontsert. Mitte et selles kõiges midagi halba oleks olnud. Ei. Lihtsalt üks tavaline, igapäevane Aerosmith.
Vaiko Eplik
Hakkasin juba kontserdile liikuma, kuid siis jäi mulle ette Sakala keskus, või siis pigem selle jäänused. See vaatepilt rikkus tuju ära ja kontserdile ma seetõttu ei jõudnud. Aerosmith oli mul lapsepõlve lemmikbänd ja äkki nüüd siis läheb nii, et nad surevad varem maha, kui ma neid laivis taban. Aga äkki ongi sedasi parem.
Hakkasin juba kontserdile liikuma, kuid siis jäi mulle ette Sakala keskus, või siis pigem selle jäänused. See vaatepilt rikkus tuju ära ja kontserdile ma seetõttu ei jõudnud. Aerosmith oli mul lapsepõlve lemmikbänd ja äkki nüüd siis läheb nii, et nad surevad varem maha, kui ma neid laivis taban. Aga äkki ongi sedasi parem.
Tristan Priimägi
Lugedes Delfi naistelehe kommentaare, tundub põhiteemaks olevat see, kas “Crazy” oli või ei olnud kontserdikavas. Tundub üsna kõrvaline mure olevat: mis neist ballaadidest suurel kontserdil ikka? Tahaks ju rokki. Ebakindlus kontserdi esimeses pooles takistas minul asja nautimist, sest kui heade riffidega lood nagu “Eat The Rich” toimisid päris hästi, tõmmati mõne ballaadiga energia jälle täiesti nulli. Ilmselt oli bändil raske pisaraid rahvalt kätte saada, sest väljas oli valge ja kui lavaesine publik välja arvata, tundus rahvas üsna uimane.
Hiljem läks asi märksa paremaks, siis kui hämardus ja valgusshow toimima hakkas. “Sweet Emotion” ja “Walk This Way” jäid kuidagi eriti meelde.
See on muidugi teada, et hoolimata bändi enda juttudest ei ole Tallinna näol tegemist Berliini või Londoniga, kus tuleb kontserdil kõik endast välja panna, või muidu muusikapress lammutab järgmisel päeval tükkideks. Sellest ilmselt ka uimane algus. Ja nagu varakapitalistlikule ühiskonnale kohane, ei saanud ka sellel õhtul ilma populismipuhanguta, mis jättis sisse halva tunde ja häbi oma riigi pärast. Ühe Aerosmithi loo ajal ilmus lava kõrval olevatele ekraanidele Edgar Savisaare naeratav nägu, sõrmed tõstetud võidumärgiks. Mulle tundus, et lugu samal ajal oli “Jaded”, aga see oleks lihtsalt liiga tabav iroonia. Või siiski.
Lugedes Delfi naistelehe kommentaare, tundub põhiteemaks olevat see, kas “Crazy” oli või ei olnud kontserdikavas. Tundub üsna kõrvaline mure olevat: mis neist ballaadidest suurel kontserdil ikka? Tahaks ju rokki. Ebakindlus kontserdi esimeses pooles takistas minul asja nautimist, sest kui heade riffidega lood nagu “Eat The Rich” toimisid päris hästi, tõmmati mõne ballaadiga energia jälle täiesti nulli. Ilmselt oli bändil raske pisaraid rahvalt kätte saada, sest väljas oli valge ja kui lavaesine publik välja arvata, tundus rahvas üsna uimane.
Hiljem läks asi märksa paremaks, siis kui hämardus ja valgusshow toimima hakkas. “Sweet Emotion” ja “Walk This Way” jäid kuidagi eriti meelde.
See on muidugi teada, et hoolimata bändi enda juttudest ei ole Tallinna näol tegemist Berliini või Londoniga, kus tuleb kontserdil kõik endast välja panna, või muidu muusikapress lammutab järgmisel päeval tükkideks. Sellest ilmselt ka uimane algus. Ja nagu varakapitalistlikule ühiskonnale kohane, ei saanud ka sellel õhtul ilma populismipuhanguta, mis jättis sisse halva tunde ja häbi oma riigi pärast. Ühe Aerosmithi loo ajal ilmus lava kõrval olevatele ekraanidele Edgar Savisaare naeratav nägu, sõrmed tõstetud võidumärgiks. Mulle tundus, et lugu samal ajal oli “Jaded”, aga see oleks lihtsalt liiga tabav iroonia. Või siiski.
