Meie igapäevast ängi anna meile...

Äng istub inimese hinges nagu majavamm talades, mis sest, et elame parimal ajahetkel kõikidest võimalikest, kirjutab Andres Maimik.

Inimliigi üheks eripäraks on see, et käimasolev hetk pakub harva rahuldust. Võiks ju rahumeeli elada kestvas olevikus – tuhnida põlluservas tuhleid nagu eestlase lähim sugulane sigaloom või noristada koopas nagu karuott, tundmata ärevust selle pärast, mis oli või mis saama hakkab. Aga meie tõmbekeskus asub alati minevikus või tulevikus, kuhu me igatseme tagasi pöörduda või mille poole me just nagu teel oleks.

Aastavahetuse sümboolne katkestus annab meile hiilgava võimaluse igal aastal uut elu alustada või vähemalt anda katteta lubadusi uue elu tõotuses. Hakata aega targasti kasutama, muskleid pumpama, ligimestega kannatlikumalt käituma, heldemalt jagama, paksemaid raamatuid lugema ja püsivamaid väärtusi looma. Korraldame oma eludes nagu mingisuguse tähenduste auditi: uurime põhjuseid, prognoosime tagajärgi. Kaardistame nurjumisi ja kordaminekuid, analüüsime pettumusi ja üllatusi, mõõdistame õnne koefitsienti, et ümber häälestada tulevikutaju aparaat ja uuendada elujanu kütusekaarti. Siinkohal aga jätaks kõrvale isikliku tasandi ja prooviks pilku heita, milline on sootsiumi psüühiline seisukord. Seda peab muidugi laia pintsliga tegema, sest hoiakuid ja emotsioone on nii- ja naasuguseid – optimistlikku ja pessimistlikku, nukrameelset ja eufoorilist, egoistlikku ja altruistlikku. Meie Eesti pole monoliitne kamakas, vaid aasta-aastalt järjest heterogeensem pilveke, mis koosneb tuhande ühest kogukonnast; mõttelaadide, eluviiside ja tarbimiseelistuste saarekesest. Aga ka erisuste arhipelaagis saab näha samasusi.

Kui asetataks revolver meelekohta ja kästaks välja öelda, mis oli eestlase meelisseisund lõppeval aastal, siis vastaks kerge kõhklusega – „ängistus“. Selgeim ilming oli ehk kevadiste riigikogu valimiste järgne frustratsioon, et kuidas see küll nii läks ja mis nüüd edasi saab.