Ideaalidest ilma: “Jumal, sina oksendad ja sul hakkab kergem, aga mida mina pean tegema,” küsib Roma B (Mirtel Pohla), rentslikassist eliit-hooraks tõusnud piinatud hing. (Peeter Laurits) ---

NO77, Fassbinder/Õunpuu “Praht, linn ja surm”
Lavastaja Veiko Õunpuu.

Mängivad Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Inga Salurand, Risto Kübar, Andres Mähar, Marika Vaarik, Sergo Vares, Jaak Prints, Rasmus Kaljujärv.

Esietendus NO99 12. veebruaril.

Külm on selles linnas. Külmad on südamed ja need käed, mis löövad, kinnitamaks, et armastavad. Kliiniline ja steriilne on rahuldus, mida külmetavate prostituutide käest ostetakse. Seks on vahend, tööriist, valuuta. Lihakombinaadi külmhoone stilistika mestis prahihunnikute ja multifunktsionaalsete detailide (külmkapp töötab ka valgusallikana, külmiku seinale kinnitatud fotod projitseeritakse kaameraga seinale ja antakse “interjöör”, kunstnik Laura Pählapuu) aitavad tugevate kujunditena hästi atmosfääri luua. Rääkimata muusikalisest kujundusest (samuti debüütlavastaja Veiko Õunpuu valitud palad), mis tõstab või madaldab kontrastselt laval toimuvat.

Ja selles linnas pakub ennast näljastele Roma B (Mirtel Pohla), et viia koju raha, et tema vägivaldne mängurist mees Franz B (Gert ­Raudsep) end alaväärsena ei tunneks. Sadism ja masohhism nende kahe suhetes on kõrvaltvaataja jaoks raskesti mõistetav, kuid nende endi jaoks ainuvõimalik. Kuniks... Aga mis sest loost ümber jutustada. See on kohati nii lihalik lavalugu, et sõnad kohe punastavad oma potentsipuuduse pärast. Rentslikassist eliit-litsiks tõusev Roma B, fašistist transvestiit, ratastoolis ümmardaja, truu karjerist Väike Prints, Rikas Juut, kes ootab edukuse eest karistust... Kirev on see meeleheitjate galerii – sülitatakse endale näkku, Ansipi pilt on seinal, siga on surnud ja Marie-Antoinette elab.

Omal ajal ei lastud Fassbinderil “Prahti, linna ja surma” lavale tuua. Süüdistatuna antisemitismis. Siin ja praegu on seda raske mõista, aga eestlasel ei lasu hingel ka sakslase süütunnet juutide ees. Meie jaoks saab Fassbinderi näitemäng olla vaid fašismikriitiline.

Mida lõpu poole, seda enam kuhjub loomulikkuse ja loomalikkuse, inimlikkuse ja loomalikkuse võrdluspunkte – pärast orgastilist vägivallatsemist ja verepritsimist kogunevad ligased lihad nagu koopainimesed ümber lõkke, õigupoolest ümber säriseva lihapanni. (Samas võiks neid veriseid kehasid ka vastsündinutega võrrelda. Aga kas mitte ümbersünni ahelast pääsemine pole ülim vabadus? Järelikult on nad jälle karnaalses lõksus?) Õli pannil haiseb nagu McDonald’si köök. Üks jutustab lugu merejalaväelasest kaugel Pandora planeedil, kes allutas endale pärismaalased. Etendus ei saa lõppeda, sest liha ei ole veel valmis. Aga liha ei soovi keegi.

Kavalehele on trükitud lõik Mati Undi romaanist “Brecht ilmub öösel”: “Mis loomulikku on selles, et naine müüb kellelegi oma ihu ja limanahku? Miks me sööme loomade surnukehi? Kust tuli Hitler, kas meie väikesest lapsest võiks Hitler saada, ja millal selgub, et see pole enam laps, vaid juba Hitler?” Nendele miksidele vastuseid Õunpuu ei anna, küll aga sunnib tähelepanelikum olema meie igapäevase fašismi ilmingute suhtes, väljendugu need siis religioonis, suhetes, ideoloogias, poliitikas või kas või kunstis.