TÕUSEV STAAR: Lupita Nyong’o näitlejakarjäärile puhus tuule tiibadesse Steve McQueeni ajalooline draama „12 aastat orjana“, mille eest pärjati Nyong’od parima naiskõrvalosa Oscariga. Foto: Forum Cinemas OÜ - ESTONIA

Intelligentse popkornikino revolutsionäär Peele teab, et õudusžanr pakub suurepärast võimalust eritleda lisaks individuaalsetele küsimustele ka ühiskondlikke, kultuurilisi ja poliitilisi hoovanguid, ning kasutab seda teadmist meisterlikult. Erinevalt eelmisest filmist ei lahka „Meie“ mitte niivõrd rassi- (kui mitte arvestada, et tegemist on ühega vähestest õudusfilmidest, mille mustanahalised tegelased ei sure esimese viie minuti jooksul), kuivõrd klassi- ja sotsiaalse ebavõrdsuse temaatikat.

Nutikalt allegoorilise „Meie“ pineva sündmustiku keskmes on Santa Cruzi puhkama saabunud Ameerika musterperekond Wilsonid, kelle suveidüll muutub kummastavaks košmaariks, kui suvila piiravad sisse nende hirmuäratavad teisikud. Kõhedusttekitava dublettide troobiga meenutab Peele ühest küljest, et sagedasti oleme ise enda suurimad vaenlased ja teisele näpuga näidates osutavad kolm sõrme su enda suunas, ning teisest küljest, et „meie“ definitsiooniga kaasneb paratamatult ja alati ka „nende“ pool, kusjuures kapitalistlikus ahnuses ja sellega kaasnevates paranoiades ei ole teisikut vajagi, sest materia­listlikus ringluses oleme „seotud“ nii ehk naa.

Vastupidiselt meie kandi rahvaste igiomasele himule urgitseda ajaloolistes haavades sooviksid ameeriklased pigem pühkida mineviku süngemad seigad vaiba alla, mida aga väljapeetult provokatiivne Peele mitmest nurgast üles sikutab. Nii manatakse põnevuse ja õõva, kuid ka huumori kaudu kinoekraanile lisaks traumaga toime tulemise ja vaimse tervise ning loodus versus kasvatus teemadele ka kapitalismi ja klassivõitluse inetud tolmurullid ning otsapidi jõutakse isegi Ameerika põlisrahvaste genotsiidini.

Kui „Kao ära“ oli sidus ning selge moraaliga, siis „Meie“ on krüptilistest sümbolitest ja popkultuurilistest viidetest niivõrd tiine, et filmi varitseb oht omaenese raskuse all kokku vajuda. Ent Peele segab tõsisemat ainest meelelahutusega filigraanse täpsusega, vürtsitades kokteili erinevate žanrielementidega õudusfilmist komöödiani ning nii töötab „Meie“ suurepäraselt ka lihtsalt meeleoluka popkorni-ajaviitena, mille nautimiseks ei pea tingimata ajusagaraid ära nikastama. Pealispinna all paiknevasse jäneseurgu sisenedes võib aga tunnelite rägastikus nii ära eksida, et päevavalgus kipub ununema.

Kinodes alates 22. märtsist.

Loo autor Maarja Hindoalla on Rahvusarhiivi filmiarhiivi kuraator ja Raadio 2 filmisaate „Kinovärgiga mandariin“ üks saatejuhte. Õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni ning Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust.