Meisterjaanist influentseriks: "Kui feimi hääbumine jätkub, tuleb muud tööd kõrvale otsida"

Meisterjaan selgitab Siim Nestorile, kuidas ta autsaiderpopini jõudis, kuhu parmupill jäi ja kuidas tast tulevikus hoopis influentser võib saada.

Meisterjaan – Jaan Tätte Jr (31) – sai just valmis uue kauamängiva „Tüdrukud, elekter ja tuul“. Salvestatud peamiselt ühes renditud toas Telliskivi loomepuntras, aga ka Vilsandil, kus ta elab suve algusest sügiseni.

Neljandal heliplaadil kuuleb tema karjääri kõige hõlpsamini mõistetavat muusikat. Poppi. Aga siiski kentsakat autsaider-poppi, millel kohe äratuntav Meisterjaani kiiks ja maik, hoolimata sellest, et tema signaalraketti, parmupilli, albumil ei kuulegi.

On sul kahtlus, et inimesed peavad Meisterjaani niisama nalja tegemiseks?

Osa kindlasti. Kuigi tõsisem kuulajaskond teab, et see nii ei ole. Need, kes kuulasid ka albumit „Ilusad illusioonid“ ja nii edasi. Aga tõesti, korraks, koos looga „Parmupillihullus“, tekkis palju inimesi, kes panid mind samasse komplekti Marco Tasasega. Mitte, et Marco Tasane liiga halb oleks, aga oma arust teen veidi teistmoodi seda asja.

Kuid mingi koomika on ju uuel plaadilgi sees.

Koomika on kindlasti olemas, aga see ei ole seal ainus asi.

Oled väitnud, et oled uue albumiga jõudnud autsaider-popini.

Jah. Tundub hea nimetus mu uue muusika kohta. Kui varem üritasin teha pigem hästi meditatiivset ja mingil määral isegi šamanistliku suunitlusega muusikat – kuigi see oli minu moodi šamanistlik, mitte folgi moodi šamanistlik –, siis uus plaat on ikkagi popalbum. Konkreetsed lood, paljudes lugudes on isegi refrään. Samas pole see selline pop, mis tuleb pähe, kui keegi ütleb „pop“. Loodetavasti ikka veidi teistsugune kui ülejäänud pop.

Samas, ka suur osa autsaider-popist on koomilise laengu või varjundiga.

Ongi. Ja minu uus album ka – seal ei ole ühtegi täiesti tõsist lugu. Igas loos on varjatud või mitte nii varjatud huumor sees.