Meistri maailm
Te muidugi teate tema nime, aga ei mõtle ehk Olav Ehalale tingimata teab kui palju. Teil on oma väljaarenenud maitse ja te olete selle üle uhke. Aga siis on veel mõned viisijupid, mis kusagil alateadvuses midagi teevad. Te võite üllatuda, aga nendest nii mõnegi autor võib vabalt olla Olav Ehala.
Teile tulevad meelde pealkirjad nagu „Võta mind lehtede varju“ ja „Keegi on hea“. Mõned neist meloodiatest võivad pärit olla filmidest nagu „Don Juan Tallinnas“ või „Nukitsamees“ või „Karoliine hõbelõng“. Aga vahest ka muusikalidest nagu „Johnny“ või „Buratino“.
Aga äkki selgub, et mõni hingestatud katkend teie peas leidub hoopis tema animafilmidele – näiteks mõnele Priit Pärna omale – tehtud muusikas. Neis on peenust ja filigraansust, aga ühtlasi ka sellist selget lihtsustki, mis meelde jääb. Mõnes mõttes on selles kõiges kaduva kunsti hingust – tänapäeva popmuusika sünnib suuresti teistsugustelt alustelt. Teisalt on mingi osa eestimaisest igavikust sellele muusikale juba tagatud.
Eelmisel nädalavahetusel koguti osa sellest kokku Tartu Lauluväljakule, Olav Ehala autorikontserdile „Päikeseratas“. Siit ka formaalne õigustus paluda tal ühest-teisest rääkida, kasvõi päris algusest peale.
Olav Ehala: Ema mängis mul klaverit ja tal oli ilus lauluhääl ka. Isa oli õppinud trombooni ja dirigeerimist. Tegelikult kujunes temast hoopis oma aja vingemaid noodigraafikuid – siis tehti ju kõik sellised asjad käsitsi. Nii et jah, muusika oli minu ümber juba varasest lapsepõlvest. Siis võeti üks peretuttav mulle koju klaverit õpetama ja näha oli, et mulle see asi istus. See kõik tuli kuidagi loomulikult ja iseenesest. Teiselt poolt on olnud täiesti pööraseid vedamisi. Näiteks 20-aastasena sain teha muusika mängufilmile – „Don Juan Tallinnas“. See ei olnud tol ajal normaalne. Keegi oli sinna juba midagi teinud, aga leiti et see ei sobi. Pakuti siis Eino Tambergile ja tema soovitas Arvo Kruusemendile mind.
Selleks ajaks õppisite juba Konservatooriumis kompositsiooni?
Jah, konservatooriumi läksin 1969. aastal Uno Naissoo õhutuse peale. Ta ütles, et sul on eeldusi, aga haridus annaks sulle palju juurde, kasvõi professionaalseid käsitööoskusi. Ja polegi oluline, mis stiilis – igatahes sa lihtsalt õpid oma mõtteid kergema vaevaga väljendama. Naissooga tutvumine oli ka üks vedamisi minu elus. Juba siis, kui ma muusikakoolis õppisin, saime sõpradeks ja see sõprus kestis tema elupäevade lõpuni.
Te tulite rockmuusika juurest, biitmuusikast, ansamblist Kristallid. Konservatoorium nõudis teadagi hoopis midagi muud.
Paljud neist, kes 60ndatel bändides mängisid, kirjutasid oma lood ise, aga ega keegi ei mõelnud endast kui heliloojast. Mina ka mitte. „Kristallid“ mängis põhiliselt välismaa muusikat. Me võitsime ära ühe telekonkursi ja siis anti tavatu võimalus teha pooletunnine saade – kitarridega bändidele seda iga päev ei juhtunud. Nii me siis otsustasime enesekindlalt, et mängime seal hoopis oma lugusid. Mina tegin ka kolm laulu. Pärast seda saadet kutsuski Naissoo kutsus mu enda juurde ja soovitas tulla Heliloojate Liidu juurde noortesektsiooni. Seal meid siis julgustati ja kiideti...
Kui ma edasi õppima läksin, siis mu maailm avardus ikka väga palju. Enamikul, kes tollal bändi tegid, oli tähetund just 60ndatel ära ja sellepärast nad heietavadki neist kuldsetest kuuekümnendatest. Mind on ka sel teemal üritatud kaasata ja siis ma pean ütlema, et ega see mind väga enam ei huvita. See oli tore aeg muidugi, aga rohkem selline poisikeste müramine.
Aga rockmuusika jäi Teie muusikasse mõjustusena alles?
Jah, ma kuulasin muidugi. Eriti meeldisid sellised bändid nagu Blood, Sweat & Tears ja Chicago. Õppisin neid „torudega“ bändi seadeid - mul oli 70ndate algul ka oma ansamblis parematel aegadel kuni viis puhkpilli.
Mäletan, kui salvestati sedasama „Don Juani“ filmi muusikat, siis mina olin kahekümnene ja Peeter Saul oma estraadiorkestri ees ikka hoopis väärikam. Ühe koha peal Saul juhendas siis orkestrit, et noh... nagu Blood, Sweat & Tears... Ju see oli siis tajutav, et ma olin seda kuulanud ja sealt midagi võtnud. Vahest ehk liigagi.
Öeldavasti võib mingi tunnetus formaalse hariduse käigus ka kaotsi minna.
Mu õppejõud oli professor Eugen Kapp ja tema surus päris tugevalt oma maitset peale. Vahel kustutas midagi maha ja kirjutas ise asemele. Aga hiljem ma kustutasin omakorda selle maha ja panin oma tagasi. Siis Kapp järgmises tunnis ütles, et näed, see koht on täitsa hea – ta ju arvas, et see on tema parandatud. Muidu oli ta mõnus, heatahtlik mees. Samas ei tohiks nii olla, et õpetaja oma maitset õpilasele peale suruks. Sinu enese olemus peaks ikka alles jääma.
Samas kui Te filmile või teatrile kirjutate, on see mõnes mõttes teistmoodi enesesalgamine. Paljud peavad tööd filmidele ja teatrietendustele üldse kuidagi sekundaarseks.
Ei no selge, et lavastaja on ju sellistel puhkudel peamine. Aga see töö ise on mulle huvitav ja ma olen väga pühendunult seda teinud. Ka neid väikesi multikaid – nendega on olnud isegi rohkem vaeva kui mõne suure mängufilmiga. Eriti Nõukogude ajal, kus tehnika oli algeline. Aga see oli selline põnev pingutamine.
Animafilmid huvitasid mind ammu juba – mulle väga meeldis see uus stiil, mis tuli koos Rein Raamatuga. Ja unistasin endamisi, et vat kui kihvt oleks neile muusikat teha. Aga ega ma ennast ju pakkuma ei läinud. Ma isegi ei rääkinud sellest kellelegi. Lihtsalt ükskord ühine sõber Priit Aimla tutvustas mind Priit Pärnale – kes tegi parasjagu oma teist iseseisvat filmi „Ja teeb trikke“. Sealt see läkski. Pärast Priitu tulid juba teised – Rao Heidmets, Riho Unt, Heiki Ernits...
Öeldakse, et hea filmimuusika on see, mida vaadates ei märka.
Ega väga tihti ei märgatagi. Üks Vene filmikriitik kirjutas Rao Heidmetsa filmist „Papa Carlo teater“ päris pika artikli ja analüüsis, kuidas saavutatakse seal selline närviline atmosfäär tempos ja rütmikas, aga mitte sõnagi ei olnud seal muusikast, absoluutselt midagi. Aga kui võtta sellelt filmilt see muusika tagant ära – no siis ta ei ole nii närviline.
Aga loomulikult, esmakordselt filmiga kohtumisel prevaleerib ju silm ja heli jõuab ehk vaid alateadvusse. Vaataja ei teadvusta seda, et see oli just heli, mis teda mõjutas. Animafilmis, kus on vähe teksti või pole seda üldse, on muusikal ikka väga suur roll.
Kuidas te sellist tööd reaalselt alustate?
See on kuidas kunagi ja kellegagi. Mitmete Priit Pärna filmide puhul on ta mulle lihtsalt rääkinud oma algsest ideest – veel enne kui stsenaarium üldse kirja on pandud.
Kas ta kasutas rääkides ka mingeid muusikalisi mõisteid?
Enamasti mitte. Ta rääkis asjast oma sõnadega ja mina püüdsin omakorda sellest mingi idee leida. Väga palju mõjutasid karakteritüübid, igasugu monteerimata materjal. Sealt sain teada, milline atmosfäär selles või teises episoodis võiks olla. Edasi võis juba kõike juhtuda.
„Eine murul“ näiteks – ma olin autoroolis, kui sündis selle muusika idee, mida filmi alguses kasutasin, selline regilaululik lihtne meloodiajupp. Nii et ka siis, kui sa ei istu kodus klaveri taga ja intensiivselt asjale ei mõtle, töötab alateadvus selles suunas ikkagi.
Mõne filmi kohta tahaks eraldi küsida – „Harjutusi iseseisvaks eluks“, eriti see trummibiit, mille Andrus Vaht sisse mängis...
Selle filmi kogu muusika salvestati stuudios pildi järgi. Me veel operatiivselt tõstsime takte ringi, et üleminekud ja aktsendid läheksid õigetesse kohtadesse. Nõukogude ajal võis sellist lõbu enesele lubada. Praegu ei tule kõne allagi, et orkestrid oleksid kelle kuueni hommikul stuudios – keegi ei jaksaks seda kinni maksta.
Priit rääkis, kuidas kuskil festivalil mingi kriitik talle ütles, et jube hästi ikka rütmi sisse tehtud sul see film. Kui ta siis teada sai, et muusika on pärast tehtud, siis ta ei tahtnud seda uskuda – see oli ju tohutu kallis.
Selle trummibiidi osas me leppisime Priiduga kokku enne montaazhi, et ta teeb filmis nii, et üleminek ühest liigutuse faasist teise oleks minu jaoks üks või mitu lööki. Et kui on kiirem liigutus, siis on poole kiirem ja kui on aeglasem, siis poole aeglasem – siis ma saan sinna muusika õiges rütmis teha.
Aga mõnedel kohtadel ta eksis ja see ei tulnud päris niimoodi välja. Aga need tegid asja ainult huvitavamaks. Meil kulus Tallinfilmi stuudios Andrusega nende trummikohtade peale terve päev. Üks toimetaja tuli, et issand jumal Ehala ajab ikka väga lihtsalt läbi, ainult trummid!
Filmis töötab see kõik väga hästi – kogu film sai hästi rütmiline. Ja huvitav oli selle filmi puhul veel see, et Pärn ei olnud pikka aega otsustanud, milliseks ta lõpu teeb. Alles siis, kui ta kuulis alguse osa muusikat – seda kohta, kuidas poiss neid oma trikke teeb – siis ta sai idee lõpus panna see täiskasvanud mees lõpus samu asju tegema.
Kui Te oma laulude peale mõtlete, kas siis peate suurimaks tunnustuseks seda, et nad on nö. rahva sekka jõudnud?
Noh, võib nii öelda küll. Kui ma olin noorem, siis ma muidugi ei mõelnud, et nad peaksid massidesse minema. Ma võtsin osa neist kunagistest aastalõpu lauluvõistlustest, mis hiljem olid Oidi nimelised, ja ma mäletan, kuidas ma võitsin ükskord zhürii preemia, aga publiku hääletusel jäin tagumiste hulka. Nii et need laulud vist polnud tollases tüüpilises lauluvõistluse võtmes.
Tegelikult peetigi neid liiga keerulisteks. Nüüd ma vaatan, kuidas neidsamu laule lauldakse „Kaks takti ette“ võistlusel.
Ilmselt on see eelarvamus kadunud. Kui ilma eelarvamuseta läheneda, siis pealtnäha keerulised asjad polegi nii keerulised.
Nojah, mõnes laulus on palju vahelduvat taktimõõtu. Aga kui seda võtta teksti rütmika ja loogika järgi ja sellest aru saada, siis ei peagi vaatama taktimõõtude numbreid – kogu fraas tundub päris loomulik.
Näiteks „Võta mind lehtede varju“. Öeldi, et see on nii keeruline, et seda nagunii keegi laulma ei hakka. Aga lauldakse. Rääkimata „Nukitsamehe“ lauludest. No need on lihtsamad ka muidugi. Ja nende edu seletan ka Viidingu väga heade tekstidega – lihtsad, ilusas eesti keeles, aga väga sügavmõttelised.
Milles seda keerukust Teie lauludes siis nähti?
Noh, harmooniad, rütmika, meloodika... Mul oli selline mõnel määral vanamuusikast mõjutatud meloodiakäsitlus. Kõik need kaunistused ja keerutused, mitte ei minda otse ühelt noodilt teisele. Sel ajal oli harjumuspärane laul kindlasti lihtsam oma ülesehituselt.
Siin mängis kõik kaasa – rocki ja dzhässi taust ja konservatoorium muidugi. Kõik see, mis ma klassikalisest muusikast teada sain. Olgu see siis sees teadlikult või mitte.
Nootide arv on ju piiratud ja väga palju on nii, et ühe helilooja muusika mõjutab kedagi teist mingil moel kasvõi sajand hiljem.
Kas neid manitsusi keerukuste pärast võtsite tõsiselt ka ja katsusite näiteks midagi muuta?
Ei, kõik need hinnangud olid mulle nagu hane selga vesi. Ja seda rohkem ma rõõmustasin kui aja kulgedes neist lauludest hakati aru saama ja neid laulma.
Kas on kusagil maailmas olemas laulja, kellele olete endamisi unistanud millegi kirjutamisest. Kes tundub olevat just teie käekirjale sobiv koostööpartner?
Pole päris nii mõelnud. Olen leidnud need võimalused siin. Mõni Iiri lauljatar võib olla. Enya ehk... Või siis äkki Elton Johni laadis midagi.
Kunagi üleminekuajal korraldati meil siin mingisugune kohtumine Ameerika muusikutega. Siis sain Cindy Lauperiga tuttavaks. Talle oli „Võta mind lehtede varju“ meelde jäänud ja teda huvitas, kelle lugu see oli. Aga ma pole auahne. Mu südames ei kripelda, et maailm minust midagi ei tea. Piisab, kui mu rahvuskaaslased teavad.
Laulude populaarsus on üks asi. Iseküsimus on see, millisest impulsist nad sünnivad. Näiteks toosama „Võta mind lehtede varju“.
Mul on kogu aeg olnud tunne, et selle lauluga ma leidsin enda jaoks midagi olulist võrreldes sellega, mis ma olin enne teinud. Leidsin ühe Viivi Luige luuletuse ja seda lugedes avastasin jälle kord vana tõe, et eesti keeles on olemas välted ja et välteid saab ju rütmiseerida. Et see teeks muusikalise fraasi huvitavamaks.
Et siis keeles on muusika juba olemas
Jah, täpselt. Kui sa ütled „lehhhtede varju“ nii, et see on kolmanda välte sõna, siis tuleb sinna üks kaheksandik juurde ja kohe ongi meil hirmuäratav taktimõõt seitse kaheksandikku.
Need on professionaalsete probleemide lahendused, aga kas muusika loomine on Teil aidanud lahendada mingeid elu pingeid ja probleeme?
Ma ei söandaks nii öelda, et mingi hingevalu või ülim rõõm on aidanud mul muusikat luua. Minu sisemise vajaduse taga on ikkagi muusika ise. No samas mõni selline lugu nagu „Vaid see on armastus“, selle „Don Juani“ filmi jaoks... Küllap seal oli mingi hingus, mis minu tollase noore vaimulaadiga vastavuses oli.
Kas Teil tuleb ette pikemaid perioode, kui te ei suuda muusikat luua?
Ei, seda õnneks ei ole juhtunud. Tuleb ette pidurdusi, kui mõni töö on pooleli. Lihtsalt ei oska edasi minna. Ja uue tööga alustamine on vahest veel kõige raskem. Aga siis peab lihtsalt vahet pidama, aeda minema ja kasvõi mullas tuhnima. Ma olen ehk natuke laisk loomingut ette võtma. Asja eest taga ma ei hakka mingit laulu tegema. Kui on mingi film või teatrietendus, kui on mingi tellimus, siis küll.
Mul on käivitumiseks vaja tähtaja kirvest kuklas. Ja samas mul pole tunnet, et mul oleks tegevusest puudu – olen õppejõud, annan kontserte. Mul ei olegi sellist aega, et jääks puhast inspiratsiooni ootama.
Sellise professionaalse suhtumise juures Te vist ei ise arva, et Olav Ehalast saaks väga dramaatilise elulooraamatu?
